Tuuli Stewart.

FOTO: Pm

Osalesin hiljuti ühe tõlketöö saamiseks konkursil, kus tuli esitada ka oma tasu soov. Esimeseks kulmukergituseks oli see, et valiku tegemiseks tuleb korraldajatel (projekt, eurorahadest finantseeritav) koguda hinnapakkumised 15 riigist. Teksti ennast enne ei näe. Ettevalmistus kestab kaks kuud, töö enda tegemiseks jääb aega siis juba kaks nädalat miinus kõik sagimised – e-kirjavahetus, täpsustused ja valmiku laekumised. Muidugi, tark ei torma ja üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kas pole aga mõõtmisega siin liiale mindud ja veeretatud kogu surve lõpuks viimase lõike teostajale? Kas kergitame kvaliteeti või toetame rabistavat öötööd?

Teine kulmukergitus ongi see va hinnapakkumine. Miks on ikka nii, et meil on turg kummuli keeratud ja töö tegija peab kõigepealt pimedas kobades oma hinna pakkuma (mitte hinnapakkumise tegema) ja siis selle pealt tehakse tööpakkumine? Sama kehtib üldiselt kohalikul tööturul. Eestis pakutavate tööde puhul on pea kõigil juures märkus – lisage oma palgasoov. No mis siin soovida? Ükskord ma ütlesin ausalt, palju soovin – ei saanud muidugi tööd. Tegelikult guugeldame keskmisi ja siis teeme väikese miinuse, et püsida konkurentsis. Ja ratas keerleb. Kui keegi ei julge pakkuda, sest siis ei saa tööd, tekibki tunne, et makstakse mitte kvalifikatsiooni järgi, vaid just niipalju, kui inimesed ise soovisid või ennast väärt olevaks pidasid. Elagu õiglus ja demokraatia!

Tegelikkuses tähendab see, et reeglina võidavad alapakkumised mitte ainult riiklikel teenuse tellimustel (ehituses näiteks), vaid ka töötajate endi valikul. Või siis saab töökoha siseringi inimene, kes teab, mis number on projektis või eelarves töötaja tasu rea peale kirjutatud – seega teab loto võidunumbreid juba ette.

Tervistava konkurentsi asemel ongi loterii, kus tänases olukorras peavõiduks töö-öö, mitte unelm või olemasolevale tasemele vastav edasine areng. Lääneriikides, vaatamata tööpuudusele, on ikka veel turg sedapidi käänatud, et töötaja otsimisel teatatakse, mida vaja, millised on tingimused ja antakse teada, et vastavalt kvalifikatsioonile saad lõpuks selles või teises palgavahemikus liikuda. Nii alumine kui ülemine piir on näha. Vastavalt konkurentsile siis selgub, kes finišis pärja kaela saab ja kui kuldne see on.

Vähemedukatele osalejatele saadetakse muidugi lohutav-innustav kiri, mis ei muuda lõpptulemust, aga enesetunnet küll. E-stunud eestlane ei vaevu reeglina teavitama. Mõnikord vaevub, kui kästakse (riigiasutuses reegel), kuid tuttavatel on olnud naljakaid juhtumeid, kus lugematuid kuid hiljem saad teada, et ammu unustatud konkurss on «kahjuks venima jäänud» ja alles nüüd selgus, et te kahjuks ei pälvinud. Seega arvestatakse kas sellega, et sa oled nagunii permanentselt töötu (siis ju vahet pole) või ei eeldatagi, et ootad mingit tähelepanukest peale CV, motivatsioonikirja ja essee saatmist. Motiveeriv!

Nojah, aga ei peagi ju siis osalema sellisel loteriil, mis ei meeldi. CV-online reklaamib pidevalt ligi 10 000 vakantset ja kutsuvat tööd – ole ainult mees ja kääri käised üles. Uhkeldav reklaam annab ka tööpakkujale teada, et saad oma firmasse crème de la crème’i.

Otsite töötajat? 2/3 meie tööotsijatest on töötanud juhi või spetsialistina. 75 protsenti meie tööotsijatest omavad kutse- või kõrgharidust.

See teebki rahutuks. Ka näiteks rahvaloenduse küsitlejate konkursi läbinute hulgas on palju doktoreid ja doktorante, nagu ütles mulle üks ameti töötaja. Soovime neile edu vastutusrikka ameti püüdlemisel (edukaid ootab ees nädalane koolitus)! Rõhuv enamik peagi jäises lumetormis raske kotiga marssijatest on muide naised, kes valmis palukese pärast rihmast lastud koerte ja nokastanud seltskondadega võitlema. Et miks arvate, et need pole parimad kodud, kuhu sattuda võidakse? Need, kes pole tahtnud loetud saada või ei oma telekat ja internetti, ei ole rõhuvas osas mitte pikemal troopilisel puhkusereisil asustamata saarel ja seetõttu mitteloetud, vaid lodutavad niisama kuskil. Ei, need on ikka armsad mõistvad vanurid?

Jah, muidugi, ka neid on, kuigi, kel vähegi jalg tatsub, on ilmselt ise vaatamata sünniaastale kuhugi kohale läinud ja oma ankeedikese täitnud. Armas on kiigata korraks kasvõi statistikaameti teabetuppa – inimesed tulevad tõsiilmselt, passid näpus ja toksivad spetsialisti abiga või tunde, aga kodanikud tahavad olla ja kohust kannavad. Sinna on sattunud ka inimesi, kel pole ID-kaarti ja pangaarvet (ei pea ju olema), kuid kes on kodanikud. Au ja kiitus!

Tagasi põhiteema juurde. Kui tööd on ja juhivõimetega loovisikuid liigub karjadena, siis milles asi – paneme need otsijad tööle ja täidame töökohad. Ainus, kes kaotab, on CV-online ja Fontes, aga küll me neile ka midagi leiame. Tegelikkuses on aga mingi ressurss täiega vasemale läinud. Ega need kaks kolmandikku otsijatekambast ju igale tööle enam kõlba, lörtsitud kraam. Nagu üks mu tuttav, kes hiljuti sekretäri palkas, tabavalt ütles – no võtad sellise magistrikraadiga, saadad näiteks visiitkaarte tellima – ta disainib need tee peal ümber, vaatab lepingu oma silmaga üle, restruktureerib su büroo ja lõpuks oled sina firmajuhina hädas. Ei, ei, keskharidus ja need, kellele motivatsiooni leidmine pole probleem! Olgu, aga keerame ratta tagasi – mingu need 75 protsenti treialiks või transameheks (logistik vist uues pruugis) õppima – töötukassa pakub ju arvutikursuste kõrval koolitusi ja kooliminekut. Asi see paariaastane ümberõpe kastist väljapoole vaatavale inimesele läbi teha. Nojah, aga kas ta saab oma õppimise järel ikka sinna kasti tervelt tagasi, enne kui lapsed välismaale kolistanud ja naine kolme koha peal rabamisest väsib?

Tegelikult on abita ja abituks jäänud just need kaks kolmandikku ja 75 protsenti. Ah et tahtmised liiga suured? Ei, tahtmised paneb paika «palgasoov» – tahaks midagigi, mis kütte maksab ja lihtsa leiva lauale upitab. Säravad sõnad põnevast väljakutsest ja hiilgavast karjäärist ei olegi enam muud kui loosunglik eneseupitus töö pakkujale ja uustrendikas nagu hiljuti visioonid ja pehmete väärtuste tekstid firmade kodulehtedel.

Medali teine pool on meie hariduse ja harituse raiskamine. Ikka see ümberpööratud turg. Kui vaatan tuttavate hariduslikku ettevalmistust ja tegelikke töökohti, siis muidugi, laia silmaringiga külafilosoof võib töötada ka kojamehena ja võimalik, et ühiskond mõnede säravate näidete puhul isegi võidab sellest. Ometi ei saa sellele loogikale riiklikku hariduspoliitikat üles ehitada. Kas on ikka vaja magistrikraadi näiteks teemal «Hapukirsside paljunemise iseärasused Eesti tingimustes» selleks, et töötada kõnekeskuses ja broneerida välismaiste pensionäride puhkusereise? Jah, nõudmistes oli kirjas «õppimisvõimeline», millega taheti rõhutada, et inimene peab olema valmis paarinädalasele erikoolitusele vastu panema. Või omada filosoofia ja semiootikakraadi selleks, et ööklubis jooke jagada ja hommikul kassat teha? Üksikjuhtumid? Loodetavasti. Aga kui mitte, siis on kas haridus ja sellele kulunud ressursid raisatud või kogub see noor lihtsalt piletiraha, et minna ja erialast tööd leida, võimalusel ka huvitavat väljakutset. Ja just selliseid, kes midagi muud tahavad, me ju koolitada tahame. Nemad on Nokia-noored. Selge, et kunagi ei saa olema olukorda, kus iga spetsiifilise hariduse saanu ka 100 protsenti arvutusliku panuse ühiskonda tagasi toob. Nõukogude riik oli sellele vast üsna lähedal kohustuslike suunamiste ja sunnismaisuse kehtestamisega diplomiomanikele. Teatav loogika kulutatu ja eesootava vahel ometigi siit läbi kumab.

Eesti on jätkuvalt uhke oma väiksuse üle. Teatud situatsioonides annabki see kiire efekti. Samas tuleb väikeses majapidamises oma ressurssidesse tähelepanuga suhtuda, et see ei lahustuks ketistunud maailmas ja ei oleks ootamatult suuremate poolt alla neelatud. Ka tagasilöögid on väikestel kiired. Traditsioonilises vormis Eesti Kunstiakadeemia võimalik kadumine võib olla vaid esimene märk. Ja ma ei välistaks lähiajal olukorda, kus ääremaale jääbki üks välismaine kõrgkool, mille produktsioon ei ole kohalikkeelne ega -meelne. Võimalusi ju juba kaalutakse.

Ärevakstegevaid teavitusi on tulnud terve viimase kümnendi. Neile pole lihtsalt tähelepanu pööratud ja selgelt ei kajasta neid sõnumeid ka juba tegudesse jõudev haridusreform.

Tutvustades P. F. Druckeri «Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks» kirjutas Mart Raik juba 2003. aastal, et tööandjate eelistuse pingerida töövõtjate poolt vaadatuna on järgmine:
-esimene on välismaine tööandaja välismaal
-teine on välismaine tööandaja Eestis
-temaga on peaaegu võrdne Eesti riik tööandajana
-siis tuleb võimalus olla iseendale tööandja.
-no jah, ja eks pere tahab toitmist – kui kuidagi teisiti ei saa, siis võib minna ka eestlasest tööandja juurde.

Möödunud on ligi kümnend ja eelistustest on saanud tegelikkus. Ainsa muutusena on allapoole vajunud Eesti riigiaparaat, kus töötavad enamikus naised. Neist ongi meil saanud üleharitud pool ja oma väiksema mobiilsuse tõttu (mõni laps ju ikka sünnib veel) ollakse palgasoovis tagasihoidlikum, pakutavas tööpanuses vapram (riigitöötaja töökoormusena eeldatakse häbenemata enamikes kohtades mitte 8, vaid 11-12 tundi päevas, lähetused ja koolitused hõlmavad reeglina nädalavahetusi).

Loo moraal – tegelikult tuleks haridust, eriti seda kõrgemat, vormida ja re-vormida vastavalt turule: otsitakse BAARIDAAM/BAARMEN-SAALITE ENINDAJA (kirjapilt muutmata, allikas CV-online). Turismihooaeg on algamas ja välikohvikute buum toob õnne jälle majja. Seni – käigem ülikoolides ja skandeerigem pakases meie endi valitud reformide vastu. Kevad pole enam kaugel!