JUHTKIRI ⟩ Kindel toetus Ukrainale

Päeva karikatuur: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Ukrainal kõrge moraaliga ja pikaajalise lahingukogemusega kaitsejõud
• Venemaa kinnisidee on Ukraina endale saada
• Tõenäosus sõja puhkemiseks on väike, kuid Kreml püüab segadust külvata

Vene vägede koondumist Ukraina piiride taha on kinnitanud eri riikide luureandmed. Mõne stsenaariumi kohaselt võib Venemaa rünnata Ukrainat lausa kolmest küljest ja plaanida pikaajalist okupatsiooni. Selle teadmisega tuleb olla valmis küll halvimaks, kuid säilitada rahu.

Enesekindlust suurendab teadmine, et Ukraina aastal 2021 ei ole Ukraina aastal 2014. Toona oli riigis revolutsiooniline seisukord, tähelepanu suunatud siseprobleemidele, võim konsolideerimata, armee puudulikult varustatud ja ette valmistamata.

Nüüd, peaaegu kaheksa aastat hiljem on Ukrainal kõrge moraaliga ja pikaajalise lahingukogemusega kaitsejõud, mille käsutuses on niihästi Ukrainas toodetud uued relvad kui ka lääneriikide moodsat relvastust. Võim riigis on stabiilne ja selle toetus rahva hulgas arvestatav.

Ja kui võtta arvesse, et Ukraina rahvaarv on üle 44 miljoni, siis oleks konventsionaalse sõja pidamine Ukraina vallutamiseks ja okupeerimiseks mistahes sissetungijale võimalik vaid suurte elavjõu ja ressursside kaotuse hinnaga. Ning arvestades, et sissetungija jääks oma teo tõttu ülekaalukasse rahvusvahelisse isolatsiooni, aga Ukraina saaks igakülgset materiaalset toetust liitlastelt ja vabatahtlikke saabuks appi kõikjalt vabast maailmast, peab sissetungija elama illusioonides, kui loodab Ukraina edukalt anastada.

Kommenteerides Vene vägede koondumist Ukraina piirile, ütles riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, et Ukraina endale saamine on Venemaale juba 20 aastat olnud kinnisidee. Pole kahtlust, et Venemaa on huvitatud Ukraina hoidmisest oma mõjusfääris, kuid on väga küsitav, kas seda eesmärki õnnestub saavutada okupatsiooniga. Viimase saja aasta katsed peaks olema piisavalt hoiatavad.

Vähim, mida lääneliitlased saavad teha, on seista kindlameelsena Ukraina selja taga, kinnitades oma vankumatut toetust. Heidutus peab olema veenev ja valmisolek kaheldamatu.

Pigem võib arvata, et Venemaa püüab iga hinnaga hoida küdemas relvastatud vastasseisu Ida-Ukrainas. Seni kuni Ukrainal on lahendamata madala intensiivsusega relvakonflikt oma territooriumil, on raske ette kujutada riigi täielikku lõimumist Euroopaga, rääkimata NATOst.

Kuid mida tugevamaks saab Ukraina ja selle kaitsejõud, seda suuremaks muutub Kremli hirm, et Ukraina vallutab Ida-Ukraina tagasi ja sellega kaob kõige suurem takistus Euroopa integratsiooniks. Kuigi Ukraina on kinnitanud, et midagi sellist plaanis ei ole ja Ukraina on pühendunud probleemi lahendamisele Normandia formaadiga.

Muidugi ei tea keegi täpsemalt Venemaa tegelikke plaane, aga nagu kinnitab tänase lehe välismaa külgedel tuntud Venemaa sõjandusanalüütik Pavel Felgenhauer, on tõenäosus suuremahulise sõja puhkemiseks siiski väike, ja pigem üritab Kreml pinge tekitamisega külvata segadust Ukrainas, lootes propagandaga luua pinnast siserahutusteks.

Sellises olukorras vähim, mida lääneliitlased saavad teha, on seista ühtse ja kindlameelsena Ukraina selja taga, kinnitades oma vankumatut toetust. Ühtlasi teha diplomaatiliste kanalite kaudu teha Kremlile selgeks, et kallaletung Ukrainas ei ole miski, millel järel väljendataks vaid «sügavat muret» ilma reaalsete vastusammudeta. Heidutus peab olema veenev ja valmisolek selleks kaheldamatu.