AK ⟩ Jelena Skulskaja essee: miks mängib terve maailm kalmaarimängu?

Jelena Skulskaja
Copy
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Neile, kes pole näinud seriaali «Kalmaarimäng»: sadadele võlgadesse mässitud, elatisest ilma jäänud inimestele pakutakse rikastumist. Selleks tuleb justkui naasta lapsepõlve ja meenutada õues mängitud mänge. Nõusolek osalemiseks tähendab automaatselt valmisolekut surra – igas järgmises mängus kaotajad tapetakse. Osalejate arv väheneb ja auhinnafond aina suureneb...

Aga nii käivad kõik lastemängud – ainult selle vahega, et lapsed tulevad neist elusalt välja.

Kui maailm variseb kokku, kui on hirmus, kui pole millestki kinni hoida ja jääb üle haarata ainult õhku, kui võrrandis on ainult muutujad ja keegi ei ütle sulle õiget vastust, siis tekib tahtmine muutuda lapseks, saada väikeseks ja mitte millegi eest vastutada.

Heinrich Bölli kuulsas raamatus «Klouni silmaga» on peategelane nimega Hans Schnier, kes usub nagu laps tõelise armastuse pühadusse, mis ei vaja ei kiriklikku ega kodanlikku heakskiitu ja on mõeldud igaveseks ajaks, ning kes armastab mängida lastemänge ja vaatab ainult lastefilme. Ning lapsikul moel pöördub ta oma haiget saamistega just nimelt nende poole, kes haiget teevad, eeldades, et tema õnnetus ja pisarad peavad neid haletsema panema ja isegi parandama.

Saint-Exupéry suurepärases raamatus «Väike prints» öeldakse: «Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väga väsitav neile kõike lõputult seletada ja selgitada.»

Ja lõpuks kirjutas silmapaistev vene luuletaja Ossip Mandelštam: «Ainult lasteraamatuid lugeda// Ainult laste mõtteid hellitada...» Ja paar rida hiljem: «Ma olen elust surmani väsinud...»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles