Juhtkiri ⟩ Pimesikud loevad raha (1)
11. november 2021, 00:00
- Riigieelarve on viimase viie aastaga muutunud järjest segasemaks
- On riike, kus parlamendi roll riigieelarve üle otsustamisel ongi piiratud
- Eestis on olnud kombeks, et parlamendi roll ei piirdu ainult katuserahadega
Kui riigikogu liikmed millestki aru ei saa, siis on kombeks nende rumalust kiruda. Probleem riigieelarvega on teisest puust. Jääb mulje, et järjest suurema mahuga ja järjest vähem ülevaatlik dokument ongi selleks, et keegi sellest aru ei saaks ega segaks turvalist toimetamist ametkondades.
Enam kui viis aastat tagasi koostas reformierakondlane Kristjan Kõljalg parlamendiraporti, mis näitas, et probleeme on nii riigieelarve mõistetavusega kui ka riigikogu rolliga eelarveprotsessis.
Kahjuks ei läinud asi selle järel paremaks, vaid hoopis halvemaks. Üleeilses Postimehes kirjutas reformierakondlane Aivar Sõerd sellest, kuidas viimaste aastate eksperiment tegevuspõhise eelarvestamisega on viinud riigieelarve lugejad vihma käest räästa alla. Uus lähenemine pidi andma igale eurole eesmärgi, aga välja kukkus «nagu tavaliselt» ehk halvasti.
Nii võib parlamendiliige lugeda, et «põhiseadusliku korra tagamise teenus» maksab meile aastas 63 miljonit eurot, aga millised ametkonnad ja milleks seda raha kasutavad, teada ei saa. Seda peab rahvaesindaja ministeeriumiametnikelt, müts peos, eraldi küsima.
Kulla ametnikud, peatagem see kohutav newspeak «põhiseadusliku korra tagamise teenusest». Räägime ikka nii, nagu inimesed elust ja asjadest räägivad ehk milleks meie raha täpsemalt kulub.
Tänase lehe mõttekojas peavad erakondade esindajad riigieelarve esitlemist abstraktsete tulemusvaldkondade kaupa jaburaks ja olemuslikult eksitavaks.
Kõlab kentsakalt, aga riigikogu praeguses koosseisus on loodud isegi riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühm.
Rahandusministeeriumi eelarvepoliitika asekantsler Sven Kirsipuu kinnitab aga, et riigieelarve baasseaduse muudatus, mis praegu on parlamendimenetluses, «suurendab oluliselt riigieelarve detailsust ning aasta-aastalt on püütud tõsta ka dokumendi loetavust». Jutt loetavuse parandamisest tekitab pigem nõutust, kuna poliitikud ütlevad kui ühest suust, et asi on segasemaks läinud.
Eelarve muudatusettepanekutega on pahatihti nii, nagu selgitas mõttekojas Riina Sikkut (SDE). Kui võetakse raha «teenuste mudelite ümberkujundamiselt» ja suunatakse see «muuseumipoliitika kujundamisse», on võimatu aru saada, kust see võeti ja kuhu suunati. Sellist muudatusettepanekut teha pole vastutustundlik ja signaal riigikogule ongi ühene: ärge torkige, nagunii te millestki aru ei saa ja vusserdate kõik ära.
Kõlab kentsakalt, aga riigikogu praeguses koosseisus on selle impotentsuse peegeldusena loodud isegi riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühm.
Maailmas on päris palju riike, kus parlamendi roll riigieelarve üle otsustamisel ongi piiratud, nad võivad selle kas heaks kiita või tagasi lükata. Eesti parlamentaarne riigikorraldus näeb rahvaesindajate rolli suuremana.
Kui teha tõesti nii, et riigikogu roll on eelarve puhul kas null või piirdub meeleheaks jagatud katuserahaga, siis eeldab see teistsugust riiki. Aga isegi sel juhul võiks olla parlamendil ja igal kodanikul õigus saada eelarvest mõistetaval kujul ülevaade.
Kuni me seda ei saavuta, jääb õigus Kaval-Martinile (kui kasutada Peeter Volkonski loodud nimekujundit), kes räägib küüniliselt, et katuseraha ongi see kõige läbipaistvam raha riigieelarves.