AK ⟩ Elutants: Kristina Viina novell «Paast»

Kristina Viin. Foto: Postimees / SILLE ANNUK

Veeklaas kukkus käest põrandale kildudeks, osa tükke hüppas köögikapile ja nõuderestile kahvlite ja nugade vahele. Pliidi all küdes tuli, raual podises õhtusöök. «Emme! Miks siin nii palju vingu on?» jooksis Mirjam käega suud kinni hoides tuppa.

Kadri oli unustanud ahju küttes siibri lahti teha ega olnud seda isegi märganud. Pea oli paks ja sünge nagu mädanevaid lehti täis tiik oktoobriöises padrikus. Rinnus oigas määramatu valu, otsekui jämeda sirbiga opereeritaks südant, rebitaks lõhki kui emakakaela. Pisarad voolasid. Juba nädal aega tuli õhtuti nutt peale. «Mis mul ometi on?» küsis ta eneselt, avas kiiruga siibri ja aknad ning asus kilde korjama.

«Nüüd aitab.» See oli selge märk, et temaga pole kõik korras. Kolm aastat oli Kadri antidepressante võtnud, siis suvel omavoliliselt kuuri katki jätnud. Ta kirjutas perearstile ja palus uut Elicea retsepti. Siis hakkas ta näpuga Facebooki kerima. Danieli lõust, kes tema sõnumitele juba mõnda aega vastanud polnud, irvitas ikka kuskilt vastu. Uuesti Messengeri avades veendus ta, et mees pole ta sõnumeid isegi lugenud. Kas kustutada ta? Blokeerida? «Ei. Ma talitsen oma emotsioone. Kord blokib tema, siis jälle Daniel. Milline totrus!»