• Meie poliitiline süsteem ei ole suutnud luua piisavat konkurentsi
  • Mida kauem otsustamine SDE-l nende kimbatuses aega võtab, seda halvem neile
  • Plusspoolele tuleb kanda see, et koalitsioon üldse tekkis
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Tallinna koalitsioonileppes on väsiva ja vananeva linna hõngu. Jutt algab munitsipaalpensionilisast ja mitut sorti abimeetmetest eakama rahva tarvis. Võib muidugi vaielda, mis on selles valdkonnas riigi ja mis omavalitsuse ülesanne, aga kahtlemata peab selline osa koalitsioonileppes olema.

Kuid rohkem on vaja tulevikuhaaret. Ettevõtlust ja linnaplaneerimist puudutavates osades teksti hoog raugeb, et mitte öelda vaibub. Korratakse utoopilis-klišeelikku mõtet «kaksikpealinnast» Helsingiga, aga sellest, kuidas tagatakse Tallinna pikaajaline areng ja konkurentsivõime, saame häbematult vähe teada.

Plusspoolele tuleb kanda see, et koalitsioon üldse tekkis ja mingid ventilatsiooniavad on Keskerakonna sumbunud ainuvalitsemisse puuritud. Teise koalitsioonipartneri olemasolu vähendab korruptsiooniohtu ega lase pealinnal vaid ühe erakonna tööbürooks manduda.

Asjaolu, et Keskerakond on Tallinnas järjest võimul olnud 16 aastat ja Reformierakond Tartus 24 aastat, kõneleb tegelikult ju sellest, et meie poliitiline süsteem ei ole suutnud luua piisavat konkurentsi.

SDE on ainus erakond, mis mahub koalitsiooni mõlemas Eesti suuremas linnas, kuid oleme ausad: nende positsioon on habras.

Halvemal juhul võib Tallinnas korduda Keskerakonnaga 2017–2019 halastuskoalitsiooni kuulunud roheliste saatus, kes mõne aja pärast linnavalitsusest tänavale saadeti. Erineb üksnes see, et nüüd peab Keskerakond sotse üle parda heites igal juhul uue koalitsioonikaaslase leidma.

Sotsiaaldemokraadid ei peaks käest libisevaid kohti riigikogus taga nutma, vaid võtma täisvastutuse ja oma ministrikogemusega liidrid linnavalitsusse viima.

2

Sotsiaaldemokraadid saavad koalitsioonileppe alusel Tallinnas volikogu esimehe koha, kolm abilinnapea kohta ja Nõmme linnaosa vanema koha. On mõistetav, miks nende kohtade täitmine nii suurt huvi tekitab.

Nimelt on kuuest sotside Tallinna volikokku valitud esindajast neli riigikogu liikmed, üks europarlamendi liige ja üks nimekirjamandaadiga edutatud noorpoliitik. Kui riigikogust lahkub SDE Tallinna liider Raimond Kaljulaid, saab temast vabaks jäänud mandaadi keskerakondlane, sest Kaljulaid kuulus varem Keskerakonda.

Vähe sellest, kui riigikogust peaks Tallinna abilinnapeaks minema Indrek Saar, Riina Sikkut või Jevgeni Ossinovski, siis saab ka neist vabaneva koha parlamendis vahepeal Keskerakonda lipsanud Monika Haukanõmm.

Õieti on Keskerakond ja SDE nagu kaks konkureerivat rändnäitlejate truppi, kes omavahel alatasa liikmeid vahetavad. SDE on Keskerakonnalt helgemaid ja selgemaid päid üle löönud juba Sven Mikserist alates. Keskerakond omakorda meelitab ülejooksikuid munitsipaalametikohtadega (Haukanõmm, Vadim Belobrovtsev jt).

Mida kauem otsustamine SDE-l nende kimbatuses aega võtab, seda halvem neile. Linnavalitsuse ametikohtade täitmine inimestega, kes selleks valimistel mandaati ei saanud, oleks mage. Sellepärast ei peaks sotsid käest libisevaid kohti riigikogus taga nutma, vaid võtma täisvastutuse ja oma ministrikogemusega häälemagnetid linnavalitsusse viima. Kui nad seda üldse ei tee, siis muudavad nad end Keskerakonna kõrval veel enam teisejärguliseks. Julgustuseks võib mõelda kasvõi sellele, mida on Katri Raik Narvas otsustava tegutsemisega saavutanud.