Juhtkiri ⟩ Maailm on meil ühine

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kliimakõneluste keskmes on maailma ja inimkonna kui terviku ühine saatus
• Võimalik kliimakatastroof puudutaks meid kõiki, eranditeta
• Isegi paadunud skeptiku silmadega vaadates võiks rohepöördel olla hulk plusse

Eile algas Šotimaal Glasgow’s riigijuhtide kõnedega ÜRO suurejooneline kliimatippkohtumine COP26. Selle peaeesmärk on hoida ära maakera soojenemise halvimad tagajärjed. Õhutemperatuuri tõus planeedil tuleb hoida alla kahe kraadi, soovitavalt 1,5 kraadi kandis.

Tooni pidi ette andma teine maailma vägevate foorum, eelmisel nädalal Roomas peetud G20. ÜRO peasekretär António Guterres märkis pühapäeval ühelt tippkohtumiselt teisele kiirustades, et lahkub Igavesest Linnast «täitmata jäänud lootustega, aga vähemalt ei ole nad maha maetud».

Paljude meelest oli suurte tööstusriikide foorum G20 pettumus. Peamiselt Hiina ja India survel ei öelnud lõppkommünikee midagi söeenergeetika riigisisese kasutamise lõpetamise kohta.

Guterres ütles, et loodab endiselt Glasgow’s kogunevate riigijuhtide peale. Kuid kellele on Guterresel loota, kui kõrvale jäid Hiina president Xi Jinping ja Venemaa president Vladimir Putin? Neid ei olnud ka Roomas.

Osalemise-mitteosalemise signaalidel on diplomaatilises maailmas suur kaal ja kohtumiste päevakorrast olulisemgi on see, mil moel tunnevad suurriikide juhid end rahvusvahelise kogukonna vastutustundliku osana, kes on valmis otsima lahendusi, mitte vastasseise.

Vaade inimkonna jagatud saatusele on möödapääsmatu ja lõpuks püütakse maailma ikka paremaks muuta. Muu hulgas vähendavad uued energialahendused sõltuvust ressursirikastest autoritaarsetest riikidest.

Venemaa president saatis G20-le videosõnumi, kus tõreles maailmaga Vene koroonavaktsiini mittetunnustamise pärast. Kliimakohtumise puhul teatas Kreml, et Putin ei saa osaleda, sest puudub videokõnevõimalus.

Soov ühepoolseid õpetussõnu saata on pentsik, sest muu hulgas kasutavad riigijuhid niisuguseid kohtumisi selleks, et ka silmast silma suhteid siluda. USA ja Türgi president klaarisid Roomas relvastustüli ning Briti peaminister ja Prantsuse president kalastustüli.

Kliimakõneluste keskmes on maailma ja inimkonna kui terviku ühine saatus. Samal ajal on varem inimkonna humanistlikku ühtsust kajastanud arusaam universaalsetest inimõigustest sügavas kriisis, kui mõtleme olukorrale Afganistanis, Hiina Xinjiangi provintsis ja mujal. Erinevalt ebaõnnestumisest üksikute inimrühmade õiguste kaitsel puudutaks võimalik kliimakatastroof meid kõiki, eranditeta. ÜRO on avaldanud pessimistlikke ja väga pessimistlikke stsenaariume, et riike tegudele ärgitada.

Tõsi, sel kõigel on tihti apokalüptiline alatoon stiilis, et kui Glasgow ei too lahendusi, on kõik tuksis. Arvestades riikide erihuve on raske uskuda, et Euroopa ja USA suudavad muule maailmale maha müüa süsiniku nullheite eesmärgi aastaks 2050.

Gröönimaa sulab ja Siber samuti. Skeptikud arvavad, et Maa kliima on alati muutunud ja muutub meie tahtest sõltumata ka edaspidi. Kuid isegi paadunud skeptiku silmadega vaadates võiks rohepöördel olla hulk plusse.

Vaade inimkonna jagatud saatusele on möödapääsmatu ja lõpuks püütakse maailma ikka paremaks muuta. Muu hulgas vähendavad uued energialahendused sõltuvust ressursirikastest autoritaarsetest riikidest.

Uus maailm ei tule aga üleöö ja mürkroheline protest ei aita sellele kaasa. Teises äärmusservas on populistid, kes iga toasooja hinna tõusu rohepöörde süüks ajavad.