Aimar Altosaar. FOTO: Mihkel Maripuu/pm/scanpix Baltics

Arvatakse, et elame vabas heaoluühiskonnas – miks me peaksime muretsema? Kuidas aga teha nii, et see ei kõlaks vanema inimese targutamisena, kui rääkida, et kõik meie tänased saavutused on pika ja vaevalise arengu tulemus, nende hüvede nimel on tehtud tohutult tööd. See on peaaegu ime, et on suudetud õigel ajal teha õigeid valikuid, sest demokraatias on hääl küll vaba, kuid igal hääletajal lasub ka suur vastutus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Õigus võib olla neil, kes räägivad murrangulisest ajast, sest kiiresti arenevad nii tehnoloogia kui ka töö iseloom, nii elukvaliteedi nõuded kui ka avalik haldus. Demokraatia aga toimib ikka samamoodi: poliitilised jõud seavad üles kandidaadid ning valimisõiguslikud käivad neid valimas. Oleme harjunud, et valimised on kui laadapäev, kus erakonnad ja valimisliidud pakuvad ennast välja, ja valijad on kui laadalised, kes seiravad ja valivad lettide vahel kaupa.

Sõdadevahelises Eestis oli sellel «laadal» kord majas, sest erakondadel oli selged maailmavaatelised nimed ja lubadused, mida nende esindajad ise ka tões ja vaimus esindasid. Meil oli siis parteisid suur- ja väikepõllumeestele, kodanlastele ja töölistele, vaestele ja rikastele, olid olemas sakslaste ja venelaste parteid – valijatel oli võimalik oma eelistused suhteliselt kergelt kujundada.

Ka taasiseseisvumise järel oli poolteist aastakümmet üsna selge, mida erinevad poliitilised jõud taotlesid – kes kiiret pürgimist läände, kes hoidumist ida ligi, kes täiesti uute riigistruktuuride ja seadusandluse loomist, kes aga nõukoguliku pärandi hoidmist; ühed seisid vaba turu, teised reguleeritud ja protektsionistliku turu eest. Kui aga Euroopa Liit ja NATO olid juba reaalsus, läksid meie erakondade sõnumid peatselt lappama – kõik olid aru saanud, et magusad lubadused müüvad alati. Nii muutusid ühetaolisteks mitte ainult järjest massiivsemad plakatikampaaniad, vaid ka erakondade programmilised seisukohad.

Elukvaliteedi kiire kasv, turvalisuse suurenemine ja vaba liikumine kogu Euroopas on saanud uueks normaalsuseks. See, et nende hüvede nimel on aastakümneid peetud tõsiseid debatte ja langetatud raskeid otsuseid, ei paista aga igapäevases elus välja.

Eilsest Postimehest võis lugeda Pamela Marani tunnistust, miks ta valis EKRE, kuigi ta kinnitas, et paljud selle erakonna tõekspidamised on risti vastupidised tema enda veendumustele. Ta hindas ekrelaste julgust ja andis oma hääle ehedusele, «kuigi nende põhimõtted on vahel isegi rumalad, nad seisvad surmatunnini nende eest», oli ta veendunud ning «lõpuks jääb mäng ikkagi mänguks».