Riho Paramonov FOTO: Reti Kokk

Kui vaadata tulevikku liitmistehtena, on liidetavad minevik ja olevik. Seetõttu on ajalugu oluline ka tänases, tulevikule fookustatud, humanistlike ja traditsiooniliste väärtuste suhtes üha ükskõiksemaks muutuvas ühiskonnas.

Ajaloost ei ole pääsu. Oleme kõik sunnitud sellega suhestuma, aga mõnikord pole see üldse ­mitte lihtne. Isegi võrdlemisi väikestes kooslustes (nt ülikooliharidusega keskealiste eestlaste seas) on ajaloos alati materjali tugevaks polariseerumiseks. Ja oli juba siis, kui polariseerumine polnud moodi läinud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mulle tundub, et selleks, et ajalooga paremini suhestuda, ei ­piisa üksnes kvaliteetseist teadmisist, vaja on ka mingit mõtestatud lähte­alust või raami – umbes nii nagu teadlasel meetodit. Toda lähtealust võiks vaadelda kui ajalookäsitluse kategoorilist imperatiivi – see oleks siis justkui seadus, tegutsemisjuhis või teetähis, mis aitab püsida kindlal ja enam-vähem turvalisel rajal, alati kui meie ees vormub mõni ­minevikuline probleem.

Esimene imperatiiv võiks kõlada lihtsalt, et mitte öelda banaalselt: minevikusündmust vaadatagu selle loomulikus kontekstis, häda­vajaliku distantsiga vaataja ja sündmuse vahel. Distants on ­kerge kadu­ma, sest vaadeldes sündmust retrospektiivselt iga kandi pealt, ­tekib tunne, et ajalugu on nagu male­laud, kus ­nupud oleksid pidanud paiknema... Aga isegi kui sel mängul on otsene mõju tänapäevale, ei ole me selles osalised. Mine­vikku ei saa ümber kujundada, küll aga saab sest vähem või rohkem tallele panna tule­viku tarbeks.