AK ⟩ Eero Medijainen: rahva hääl – jumala hääl

«Ei» pooldajate meeleavaldus Kreeka parlamendi ees 3. juulil 2015 enne Kreeka võlakriisi lahendamiseks korraldatud rahvahääletust. Kuigi Kreeka rahvas lükkas ülekaalukalt pakutud tingimused tagasi, sõlmis Kreeka valitsus ikkagi võlausaldajatega kokkuleppe. Foto: Georgios Giannopoulos/Wikimedia Commons

Pisut rohkem kui sada aastat tagasi sai rahvahääletuse idee tuule tiibadesse koos rahvaste enesemääramise ideega, kuid rahvahääletusi on püütud kasutada ka kõigeks muuks, kirjutab Tartu Ülikooli uusima aja professor Eero Medijainen.

Ajaleht Postimees kirjutas 27. märtsil 1929 pikemalt Peipsi ääre muredest. Kurdeti viletsuse ja kalade vähesuse pärast. Tõdeti, et «Peipsi rannik tuleks puhastada viinapoodidest ja kõrtsidest. Tarbekorral tuleks toime panna rahvahääletus. Muidu joob rahvas end surnuks». Alevite linnadeks muutmisel pidid sellega nõustuma vähemalt majaomanikud, karskuse üle hääletamisel oli ring tõenäoliselt laiem. Erinevaid teateid rahvahääletustest ilmus enne 1940. aastat Eesti peavoolumeedias seinast seina.

Rahvahääletus kui poliitika tegemise vahend võiks arendada demokraatiat, takistada kui mitte surnuks joomist, siis vähemalt demokraatia allakäiku, mis väidetavalt on Eestis käimas.