Juhtkiri ⟩ Kõik eestlased koju? (13)

Postimees
Copy
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Abhaasia eestlased ei saa dokumente Eesti võimude jäikuse tõttu
  • Eesti peaks Gruusiale meelde tuletama nende sõprust
  • Abhaasia eestlasi ei tohi hüljata

Eesti ametivõimude käitumine Abhaasia eestlastega on häbiväärne.

Abhaasia eestlaste lood, kellel ikka ja jälle tekib Eestis suuri probleeme, näitavad meie suutmatust mõelda reeglitest väljaspool ja diplomaatilist haprust. Abhaasia eestlased on meie rahvuskaaslased, kel on õigus Eestis elada.

Abhaasia eestlased on üks kõige uhkema ja omapärasema ajalooga eestlaste kogukondi maailmas. Abhaasias elab veel umbes 300 eestlast, kellest julgelt pool räägib oma emakeelt tasemel, millega nad saaksid Eestis hakkama.

Sealsete eestlaste õnnetuseks on Abhaasia tunnustamata riik ning üks kõige vaesemaid piirkondi Euroopas. Abhaasia eestlased on viimase 30 aasta jooksul – ajal, kui meie oleme nautinud lakkamatut elu paranemist – üle elanud sõja, suure osa varanduse ja sissetulekute kaotuse, aastaid väldanud majandusblokaadi, sisuliselt sunniviisiliselt Vene kodakondsusesse arvamise, oma kultuuriliste võimaluste olulise ahenemise ja palju muud, mida meil on Eestis isegi raske ette kujutada.

Kui Abhaasia eestlane saabub Eestisse, siis võib sada protsenti kindel olla, et tema dokumentidega tekib probleeme, sest need on välja antud riigis, mida Eesti ei tunnusta.

Postimees on aastaid kirjutanud Abhaasia eestlaste probleemidest. Paljud raputavad nende lugude peale pead ja küsivad endalt, kuidas võib küll Eesti riik neid niigi palju kannatanud eestlasi veel ka omalt poolt nöökida. Aga ei midagi, ikka läheb kõik samamoodi edasi.

Abhaasia, Ukraina, Siberi eestlastel on Eestisse kolimine tohutult palju keerulisem kui suvalisel bulgaarlasel või sloveenil või ükskõik millisel Euroopa Liidu kodanikul. Nii ei peaks need asjalood kindlasti olema.

Tänane Postimees kirjutab veel kord, seekord ühe noore Abhaasia eestlase näitel, kuidas Eestisse saabudes võivad need inimesed sattuda justkui hoopis vaenulikku riiki, mitte oma ajaloolisele kodumaale.

Kindlasti ei veeretanud keegi meelega Sulevi külast pärit Jana teele takistusi. Aga (peaaegu) ükski ametnik ei teinud ka midagi, et hõigata «Tere tulemast koju!». Ei leidunud ühtegi ametnikku, kes oleks öelnud kolleegidele: kuulge, stopp, vaadake ometi, kust see noor inimene on välja murdnud, et Eestisse õppima tulla, leiame talle lahenduse!

Kui Eesti riik on tõesti eestlaste riik, siis võiksid meie riigi ametnikud ideaalis suhtuda näiteks Jana lõputunnistuse probleemi nii: «Teie dokumentidega on tõesti probleeme, kuid ärge muretsege, jätke oma dokumendid siia, me ajame ise kõik korda, võtame Gruusiaga ühendust ja palume ise neilt teie nimel kõik vajalikud kinnitused, kui te annate meile selleks volitused.»

Mäletate, kuidas Eesti oli Gruusia värske demokraatia suurim toetaja, kuidas Gruusia poliitikud ja ametnikud käisid Eesti edu imetlemas? Eesti ja Gruusia olid kõige suuremad sõbrad. Poliitikud, kuidas te ei suuda oma kõige suuremate sõpradega kokku leppida, et Gruusia teeks dokumentide tunnustamisel Abhaasia eestlastele lihtsamaks? Sõpruse märgiks.

Jana loo kommentaarides tõdeb riigikogu liige Eerik-Niiles Kross tuhat korda väga õigesti: Abhaasia, Ukraina, Siberi eestlastel on Eestisse kolimine tohutult palju keerulisem kui suvalisel bulgaarlasel või sloveenil või ükskõik millisel Euroopa Liidu kodanikul. Nii ei peaks need asjalood kindlasti olema.

Kommentaarid (13)
Copy
Tagasi üles