• Kliimamuutus ja rohepööre ennustavad elektrienergia defitsiiti
  • Vaja on strateegiat elektrivarustuse tagamiseks
Eestil tuleks mõelda juhitava energiatootmise laiendamisele FOTO: Madis Veltman

Eile avati kolmas Eesti-Läti elektriühendus, mis parandab Eesti varustuskindlust ja loob eeldused uute tuuleparkide rajamiseks ning Eesti lahtiühendamiseks Venemaa elektrivõrgust. Samm õiges suunas, kuid vaja on palju rohkem, arvestades, mida tulevik nõuab.

Tänastel majanduskülgedel on ülevaade energiasüsteemi arengust. Seni on elektrienergia sageduskindluse meile taganud Venemaa hüdroelektrijaamad n-ö kauba peale. Tulevikus tuleb see tagada ise, mis eeldab umbes 80 miljoni eurost investeeringut ja 30-miljonilist iga-aastast püsikulu.

Kuid see on vaid üks tahkudest. Elame kiire kliimamuutuse tingimustes. Ka tänavune suvi tõi elektrihinna ootamatu tõusu erakordse ja tuuletu kuumalaine tõttu, kui inimesed panid oma soojuspumbad hooneid jahutama, aga tuulepargid ei töötanud. Nii tõusis juuli keskmine elektrihind üle 83 euro MWh kohta, millele aitas kaasa ka Olkiluoto tuumajaama avariiremont.

Eelmisel aasta detsembris valmis elektri varustuskindluse aruanne, mille järgi on Eestis aastal 2030 ainult 800 MW juhitavat elektrienergiavõimsust. Võrdluseks olgu öeldud, et kuni aastani 2023 on Eesti Energia võtnud kohustuse tagada 1000 MW juhitavat võimsust. Ja isegi sellest ei piisa.

Ka on varustuskindluse aruande valmimise järel Euroopa Komisjon esitanud uued ambitsioonikad rohepöörde eesmärgid «Fit for 55», mis toovad kaasa senisest kiirema ja laialdasema ülemineku CO2-vabadele tehnoloogiatele ja seda valdkondades, mis pole seni olnud elektritarbijad.

Eesti vajab tegevuskava üleminekuks vesiniku kasutamisele niihästi energeetikas kui ka majanduses ja transpordis. Seda pole vaja üksnes rohepöördeks, vaid ka energiajulgeoleku tagamiseks.

13

Üks näide on transpordisüsteem. Tänastel arvamuskülgedel märgib Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm, et maailma laevanduse CO2-jälg on suuruselt võrreldav Saksamaa heitekogusega. Maanteetransport, mis põhineb samamoodi naftal, on samas suurusjärgus saastaja. ELi eesmärk muuta transport CO2-neutraalseks tähendab selle majandusvaldkonna energiavajaduse katmist naftakütuse asemel elektrienergia või vesinikuga.

Nii tingivad kliimamuutused ja rohepööre kokku olulise, võibolla mitmekordse elektrienergiavajaduse kasvu lähikümnenditel. Ja isegi kui tänu headele ühendustele ei ole vaja lokaalselt tagada sada protsenti eeldatavast tippvõimsusest, tähendab 800 MW juhitavat võimsust kasvava nõudluse tingimustes suure tõenäosusega märkimisväärset puudujääki. Nõudluse katmiseks ei piisa Euroopa olemasolevatest tootmisvõimsustest ja üksnes parematest ülekandeliinidest.

Praegu avatav Eesti-Läti liin ongi mõeldud ka uute tuuleparkide teenindamiseks ja see on samm õiges suunas. Kuid realistlikult hinnates on see samm võrreldes eesmärgi ambitsiooniga selgelt ebapiisav. Eestisse ja Baltikumi ei ole plaanitud rajada juhitavat energiatootmist, rajatakse vaid mittejuhitavaid võimsusi, mis ei suuda tagada varustuskindlust.

Valdo Kalm toob esile, et Eesti riik vajab strateegiat ja tegevuskava, et üle minna ulatuslikule vesiniku kasutamisele niihästi energeetikas kui ka majanduses ja transpordis. Selline strateegia ei ole hädavajalik mitte üksnes rohepöörde elluviimiseks, vaid ka Eesti energiajulgeoleku tagamiseks kasvava elektrienergianõudluse tingimustes.