Sergei Metlev. FOTO: Sander Ilvest

Koroonavaktsiini suhtes skeptilistes ühiskonnarühmades levib palju seisukohti – alates probleemi eitamisest kuni vaktsineerimise seostamiseni (vastumeelsete) poliitiliste ideoloogiate ja parteidega. Tegemist on sageli mõtlemisvigadega, sest vaktsineerimise vajadus tuleneb loodusliku päritolu uue viiruse ohust, mitte poliitilistest valikutest või «kallutatud jõududest». Vaktsineerimine ei ole päriselt poliitilise elu küsimus, vaid rahva ratsionaalsuse väljendus ning teaduse nõu inimkonnale juhuks, kui ta soovib ellu jääda, kirjutab Postimehe kolumnist Sergei Metlev.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Demokraatia on väga mürarohke paik – sellega peame leppima, sest sellisest elukorraldusest saadav lõppkasu isikuvabaduste ja toimiva õigusriigi näol on suur ja meile kõigile hea. Autokraatia ja selle surrogaadid võivad muuta müra rütmiks, kuid sel juhul ei pruugi ühiskonnal sellest umbsest kontserdisaalist ilma verevalamiseta väljapääsu olla. Seega, kedagi ei tohi karistada põhjusel, et tema arvamus on paljas müra ehk ilmselgelt faktivaba või irratsionaalne.

Küll aga tekib küsimus, kes peaks riigielu kriisihetkedel tegelikult suunama? Siinkohal kohtub demokraatia igivana dilemmaga – kas ehtdemokraatlik paljude võrdne osatähtsus ja suurem risk hävida irratsionaalsuse osakaalu suurenemise tõttu või paljude veidi vähem võrdne osatähtsus ja sellest tulenevalt suurem võimalus pääseda? Rõhutan, et ma ei kõnele valimistest või õiguskorra alustest, vaid n-ö ühiskonna hingest – kes domineerib, keda selles kultuuris usaldatakse ja kelle eeskuju järgitakse, kellel on suurem avalik nähtavus. Kogu vaba ühiskonna elu keerleb selle dilemma tasakaalustamise ümber.