• Algab üks väga ebatavaline olümpia
  • Poliitika ja spordi segamisel tuleb ettevaatlik olla
  • Eestil on, mida olümpialt oodata
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Olümpia tuleb teisiti kui kunagi varem, kuid vähemalt ta tuleb. Tänane hetk, mil staadionil lööb lõõmama olümpiatuli, kustutab kogu vahepealse pettumuse ja toob meieni selle siira ja vahetu elamuse, mida me lõppude lõpuks oodanud oleme.

Ühelgi teisel sündmusel maailma ajaloos pole olümpiamängudega sarnast universaalset atraktiivsust. Mängud toovad kokku kogu maailma, et tähistada seda, milleks inimesed võimelised on. Hinnatakse ausat mängu, distsipliini ja lugupidavat konkurentsi.

Sel aastal on kahtlemata tegu kõige ebatavalisema olümpiaga. Aasta aega edasi lükatud ja pidevas kahtlusepilves korraldatud, üleilmse pandeemia raamidesse surutud ja publikust ilma jäetud, on ta valmistanud kõvasti katsumusi nii sportlastele, korraldajatele, ajakirjanikele kui vaatajatele. Lisaks praegusel ajal paratamatule viiruse mõjule on seekordset olümpiat tabanud ka erakordselt suur politiseeritus.

Spordiväljakul poliitiliste avalduste tegemine on üha levinum, eriti USAst alguse saanud põlvitamine, et tõmmata tähelepanu mustanahaliste ebavõrdsele kohtlemisele spordis. Selle valguses otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee leevendada reeglit, mis varem keelas sportlastel teha igasuguseid poliitilisi avaldusi. Nüüd on lubatud oma meelsust väljendada piiratud viisil, teisi austades ja mitte häirides. Põlvitamine mahub nende piirangute sisse ja nii ongi juba mitmed meeskonnad teatanud, et nad plaanivad seda võimalust kasutada.

Kuigi ebaõiglusele tähelepanu pööramine on üllas, tuleb mõelda ka selliste otsuste varjukülgedele. Poliitilistele avaldustele vaba voli andes avame ukse ka väljaütlemistele, mida me tõenäoliselt ei sooviks olümpial näha – autoritaarsete valitsuste ideoloogiline propaganda ainult ühe võimaliku näitena. Olümpiamängud on eelkõige spordisündmus ning poliitika ei saa muutuda seal keskseks, ilma et see kaotaks osa selle ürituse olemusest.

Tegemist on siiski üleilmse spordi pidupäevaga, mille särale on juba niigi langenud koroona isoleeriv vari. Ei maksa ajada pidupäeva emotsioone veelgi keerulisemaks, neid poliitilisse kastmesse määrides. Kõik me soovime lõppkokkuvõttes mänge, kus spordi ilu ja võlu haaraks kõik meie meeled, soovime elada kaasa omadele, ilma kõrvaliste muredeta.

Just seda ongi olümpiamängud alati pakkunud – väljapääsu argisest, vaadet imetabaste atleetide maailma, kus kõik võib olla võimalik. Eestlastelgi on sel korral palju mängus.

Sel aastal on kahtlemata tegu kõige ebatavalisema olümpiaga, kuid viirusest hoolimata pakub see väljapääsu argisest, vaadet imetabaste atleetide maailma, kus kõik võib olla võimalik.

Paljutõotav laskur Peeter Olesk, naiste maadluses elu parimas vormis Epp Mäe, lootustandvad kümnevõistlejad Maicel Uibo ja Karel Tilga, eneseületuseks suuteline vibulaskja Reena Pärnat, õigustatult poodiumiootuses epeenaised ja sõudjad…

Lootusrikkaid nimesid saaks loetleda veel palju. Kui paistab, et pole üht ja selget soosikut, on seda magusam see positiivne üllatus, kui mõni oma inimene poodiumile tõuseb.

Isegi kui õige olümpiakogemus jääb sel aastal saamata – ei ole hõiskavat rahvamassi, kelle innustav kõla kahtlemata sooritusele vaimselt juurde annab –, on võimalus suurteks tegudeks. Võidud saavad vahest selle võrra erilisemadki, et need nii harukordses atmosfääris sünnivad.