Kairi Jets FOTO: Erakogu

Kuidas arvutimängud lugusid jutustavad, sellest kirjutab kirjandusteadlane ja Ellipsi asutajaliige Kairi Jets.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui eesti üldmeedias räägitakse arvutimängudest, kerkivad pea alati samad stampteemad. Kas videomängude mängimisega teenitakse tõesti raha? (Jah, aga haruharva.) Kas naised mängivad siis ka videomänge? (Loomulikult.) Kas videomängud tekitavad sõltuvust? (Mitte rohkem kui televisioon või spordile kaasaelamine.) Tore oleks, kui kultuuriavalikkus ja meedia lepiksid kokku, et videomängud on samasugune kunstivorm kui kirjandus, film või teater, milles esineb nii suuri bestsellereid kui ka indie-teoseid ning soovi korral leiab igaüks enda maitsele midagi.

Narratoloogia on kultuuriteaduste allharu, mis uurib mitmesuguseid lugusid, anekdootidest, vestlustest ja koomiksitest imidži ja proosateosteni välja. Narratoloogias on võrdselt sobivad uurimisobjektid nii traditsioonilised kõrgkultuuriteosed, ühiskondlikud nähtused kui ka uuemad kunstivormid, kui neis on tuvastatav lugu või selle elemendid. Kuna narratoloogia uurib lugusid meediumitest sõltumatult, saab sellega võrrelda, kuidas jutustavad samu lugusid eri meediumid. Kui kirjandus võimaldab hästi kujutada tegelaste mõtteid ja motiive ning võtta paari lausega kokku väga pikki ajavahemikke, siis filmis saab kujutada ka keerulisi tegevusi väga selgelt. Sarnaselt teatri ja videomänguga on ka film nn multimeedium, kus lisaks nähtule ja sõnale kaasatakse ka muusikat ehk autori käsutuses on rohkesti vahendeid, millega lõpptulemust kujundada.