Gulagi vangistusest naasnud Enn Tarto vastuvõtmine 18. oktoobril 1988 Tartu raudteejaamas. Vasakult Harri Henn (lipuga), Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Jüri Adams. FOTO: Erakogu

Enn Tartot enam meie keskel ei ole. Manala teele läks mees, kelle elukäigust saaks kirjutada kaalukaid köiteid. Ta ei jätnud küll meile kirjalikke mälestusi, ent tema okkalist, rohkete tõusude ja langustega elurada on võimalik esile manada arhiividokumentide, memuaaride ja muu kirjapandu abil. Enn Tarto võiduga lõppenud võitlusest kirjutab vabadusvõitleja Viktor Niitsoo.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tutvusin Ennuga 1977. aasta algul. Olin mõni aeg varem Tartusse kolinud ja restaureerimisvalitsuse projektgruppi tööle asunud. Sel ajal töötas seal Lagle Parek, kellega saime kiiresti mõttekaaslasteks. Enn käis tihti Lagle töökohas juttu puhumas ja kuna olin Laglega ühises toas, sain olla nende jutuajamiste tunnistajaks. Esialgu seiras Enn mind kahtlustavalt, sest eelnevad kibedad elukogemused olid teda õpetanud uute inimeste suhtes ettevaatlik olema. Pikapeale jää sulas ja tekkis usaldus.

Ennu karmist elurajast kuulsin Laglelt, hiljem ka Ennult endalt. Sain aimu, et Eestis pole vastupanu okupatsioonivõimule kunagi lakanud ja et minu ees seisab üks vabadusvõitluse suurkujudest.