• Kokkulepe presidendikandidaadi osas on Eestile hea
  • Otse valitud president muudaks Eesti parlamentaarset korda
  • Rahvas võiks praegu juba teada presidendikandidaate
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti uue presidendi valimi­seni 30. augustil on ­jäänud vähem kui kaks kuud, ent ometi ei tea me, kellest võiks saada Eesti uus riigi­pea. Selles on süüdi ajale jalgu ­jäänud valimissüsteem, erakondade ­elamine mugavustsoonis ja negatiivne ajalooli­ne kogemus.

Küsimus on, kas kõik see peab jälle korduma viie aasta pärast, kui Eestile valitakse järgmist presidenti, või leiavad erakonnad ­endas nii palju julgust, et presidendi ­valimiste korda muuta.

Tänane Postimees toob oma valimismudelis välja, et valimiskogus on võimalik kokku saada kahe koalitsioonipartneri, Reformi- ja Keskerakonna domineerimisel vajalikud 105 häält. Tuleb meenutada, et haldusreformi tõttu on valimiskogus omavalitsuste esindajaid vähem ja seega kasvab kogus riigikogu liikmete osatähtsus.

Praeguse seisuga tundub olevat siiski välistatud erakondade kokkulepe riigikogus endas, leidmaks vabariigile uus riigipea. Reformi- ja Keskerakonnal on riigikogus kahe peale 60 kohta, ent presidendi ametisse saamiseks läheks vaja 68 häält, sestap tulebki panus teha valimiskogule.

Parlamendis kokkuleppele jõudmine on samas asja tuum, sest on ju hea, kui poliitilised jõud kokku lepi­vad. See annab hea stardipõhja ka järgmisele presidendile: mida laiapõhjalisem on erakondade kokkulepe tema puhul, seda aktsepteeritum on ta erakondade silmis.

Ent presidendi valimine ei ­tohiks taanduda vaid peenaritmeetikaks riigi- ja valimiskogus. Hoolimata asjaolust, et president pole valitud otse, on rahval õigus juba varakult ­teada, kellest saab Eesti järgmine riigipea. Praegu on teada vaid presidendikandidaadi kandidaat Henn Põlluaas, keda toetab EKRE. Kuid EKRE-l on riigikogus vaid 19 häält, presidendikandidaat vajab aga 21 häält.

Kaalumist tasuks kindlasti ettepanek, mille järgi ei peaks presidendi­kandidaati esitatama üksnes riigikogus. Loomulikult võiks olla siin kehtestatud mingi kindel minimaalne häälte hulk (näiteks 10 000 allkirja), ent see võimalus võtaks ­erakondadelt presidendikandidaatide esitamise monopoli ja see tähendaks suure tõenäosusega ka presidendikandidaatide nähtavust varem kui praegu.

Ent presidendi valimine ei tohiks taanduda vaid peenaritmeetikaks riigi- ja valimiskogus. Hoolimata asjaolust, et president pole valitud otse, on rahval õigus juba varakult teada, kellest saab Eesti järgmine riigipea.

27

Ühe lahendusena praegusele presidendipuslele on pakutud veel presidendi otsevalimist rahva poolt. Seda pole sugugi kõik erakonnad toetanud, sest see võtab nende käest võtmerolli presidendi valimisel.

Kuid otse valitud president muudaks ka Eesti parlamentaarsust. Otsemandaat annaks presidendile mõõtmatult tugevama positsiooni erakondadele vastu seismiseks. Seega väheneks erakondade ja riigikogu võim. Tundub, et lisaks presidendi otsevali­miste sisseviimisele tuleks ­muuta ka presidendi mandaati. See aga tähendaks lihtsalt tõika, et ühe vea parandamiseks süsteemis teeme teise, veel suurema vea.

Presidendi valimise korra muutmise üleskutsed võimenduvad para­ku vaid presidendivalimiste ­aastal. Võib ka eeldada, et kui president ­valitakse sel aastal kas valimis- või riigikogus normaalse protseduuri ­järgi – mitte kiirleppemenetlusega nagu viis aastat tagasi –, jäävad hääled presidendivalimiste korra muutmiseks taas vaiksemaks. Seda aga pole eesti rahvas ära teeninud.