Krister Kivi: patsifisti relv koroonasõjas on enda vaktsineerimine

Krister Kivi. Foto: Konstantin Sednev

Sõdasid on riigid maailmas pidanud enamasti selleks, et midagi saada; inimelusid on ohverdatud territooriumi, rahvusliku uhkuse, jumala heakskiidu ja muude väärtuste nimel. Koroonasõjas on kõik teistpidi: inimelude säästmise lipu all on ohvriks toodud mitmeid väärtusi, mida oleme 21. sajandi Euroopaga siiani seostanud. Ühelt poolt muidugi astronoomiline hulk raha – ajakiri Foreign Affairs pakkus hiljuti artiklis «The Forever Virus» koroonapandeemia globaalseks kuluks 20 triljonit dollarit, mis teeks ligi 2200 eurot iga inimese kohta planeedil; rohkem, kui mul enamasti pangakontol on.

Kuid ohvrialtarile on veetud ka hinnalisi mittemateriaalseid väärtusi, näiteks riigi suhteliselt vähene sekkumine inimeste ellu. Nagu Philip Stephens juba 2020. aastal kirjutas, on Covid-19 lasknud riigil rambivalgusesse naasta ja võtta tagasi «võimu ja vastutuse», mis tal viimastel aastakümnetel käest libises.

Esmalt võimust, millest kord seda maitsnuna on raske loobuda. Veendusin selles paari päeva eest kasvõi Helsingis, kuhu saabusin Saksamaalt. Hoolimata sellest, et esitasin kohe passid (vaktsineerimistunnistuse ja ELi kodaniku isikutunnistuse), hakkas piirivalvur pinnima Soome saabumise põhjuseid ja uuris, kas ikka Eestisse kohe laevaga edasi suundun. 21. juunist peaks ELi vaktsineerituil või läbipõdenuil olema Soome enda valitsuse korralduste kohaselt õigus piiranguteta Soome tulla, teostada vaba liikumise õigust Euroopa Liidu sees. Võinuksin seega minna laevale, kuid võinuksin ka mitte minna; mõttelise tõkkepuu pidanuks avama vaid kodakondsus koos vaktsineerimistunnistusega. Kuid piirivalvur oli harjunud küsitlema. Äkki eriti just oma väiksema naaberrahva esindajaid, kes kuude kaupa kurvalt Soome ukselinki logistanud olid?