• Avaliku raha jagamine on terava tähelepanu all
  • Õiglasest jaotusest saaks ­kõnelda, kui rahastamisotsused oleksid tasa­kaalus
  • Paraku on keskkonnaministeerium kaldu pigem tööstuse kui keskkonna poole
FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Oli aeg, kui lähtuti põhimõttest, et looduselt ei tohi oodata armuande, vaid need tuleb ise võtta. Loodusest võib küll olla ­kerge võtta, aga kokkuvõttes on see siiski tugevam kui inimene. Et aegunud suhtumist muuta, jagab riik toetusi keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks, sh keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) keskkonnaprogrammist. Iseküsimus, kas toetused täidavad oma eesmärki parimal võimalikul viisil.

On selge, et avaliku raha jagamine on terava tähelepanu all – et seda kasutataks eesmärgiks, milleks see on mõeldud, ja summad jaguneksid valdkondade vahel põhjendatult. Nagu ikka, peab avaliku raha jagamine mitte ainult olema, vaid ka paistma õiglane.

Tänase lehe Eesti uudiste külgedel on ülevaade sellest, kuidas on KIKi keskkonnaprogrammist viimastel aastatel raha jagatud metsamajanduspropagandale ja vastukaaluks looduskaitse promomisele. Eraldiste laadi ja suurust analüüsides ei saa rääkida tasakaalustatusest ega paista jagamine ka kuigi õiglane.

Juriidiliselt on protseduur korrektne: KIK vaatab üle taotluste ­tehnilise vastavuse ning suunab need edasi keskkonnaministeeriumi, kus põhiliselt ministeeriumiametnikest hindamiskomisjon need läbi vaatab ja rahastamiseks KIKile tagasi saadab. Kuigi hindamisprotseduur võib jätta mulje ühiskondlikust kaasamisest ja erapooletusest, väljendavad rahastusettepanekud üsna otseselt ministeeriumi eelistusi.

Õiglasest jaotusest saaks ­kõnelda, kui rahastamisotsused jaguneksid tasa­kaalustatult looduskaitseliste ja metsamajanduslike taotluste vahel. ­Paraku on nii, et metsamajandamise promomisega seotud taotlused on saanud seitse korda rohkem raha kui looduse kaitsmisele kutsuvad projektid.

Kallutatus keskkonnateavituse raha jagamisel näitab, et keskkonnaministeeriumis ei tehta isegi nägu, et avalikku raha püütakse jagada eri huvirühmade vahel tasakaalustatult.

6

Mitte et metsamajandamise võimalustest ja viisidest ei tohiks teavitada või betooni asemel puidust ehitamist ärgitada. Pole ka kahtlust, et metsandusvaldkonnas töötavad inimesed lähtuvad säästva ­majandamise reeglitest ning neil on vaja tutvustada oma ametit ja erialast eetikat. Kuid läbinähtav kallutatus rahastamisel näitab, et ministeeriumis ei tehta isegi nägu, et avalikku raha ­püütakse ­jagada eri huvirühmade vahel tasakaalustatult.

Arvestades, et suurimat rahastust on saanud seltsid, mille liikmeteks on Eesti suurimaid puidutööstusettevõtteid esindavad organisatsioonid, muutub pilt lausa groteskseks. Tööstus, mis elab hästi nagu rott viljasalves, võtab esindusorganisatsioonide kaudu ka lõviosa keskkonnateavitusega seotud avalikust rahast.

Postimees on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et keskkonnaministeerium on kaldu pigem tööstuse kui keskkonna poole, aga et see kalduolek on süsteemis nii üdini sees igas viimases kui valdkonnas, näitab veenvalt, kui tugevasti mõjutavad ­suurtööstuse huvid avalikku võimu. Mitte et siin oleks tingimata midagi korruptiivset, lihtsalt see ei paista õiglane.

Keskkonnaminister Tõnis ­Mölder, kes on ühtlasi KIKi nõukogu ­esimees, möönab, et toetuste jaotus ei ole tasa­kaalustatud. Tema käes on põhimõtteliselt kõik hoovad, et taotluste jagamisel kord majja lüüa. Nagu looduses, peaks ka keskkonnaministeeriumis valitsema tasakaal ja kuskilt otsast tuleks sellega alustada.