Aimar Altosaar. FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Teisi inimesi alandavate sõnade ja kahemõtteliste naljadega tähelepanu otsivate rahvaesindajate käitumine ei sobi vabasse ühiskonda. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaheksakümnendate lõpul hakkasime üksteise poole taas pöörduma lugupidavalt. Seltsimeeste asemel ümbritsesid meid taas emandad ja isandad, prouad, preilid ja härrad. Need sõnad kohustasid olema väärikad ja lugupidavad teiste inimeste vastu. Olid need ju ka märgid vabanemise algusest proletariaadi diktatuuri sildistavast ja teisi inimesi alandavast kõneviisist ning uue ajastu hingusest, kus sõna taas loeb ning iga inimest hinnatakse. Mälestuste põhjal teame, et nõukogude võimuorganites oli kärkiv ja sõimav kõneviis väga levinud ning parteitegelinskid püüdsid seal üksteist üle trumbates vaibale kutsutud juhte alandada ja mõnitada.

Sellel nädalal riigikogus toimunud peaministri umbusaldamise käigus esitatud mõnitavad ja seksistlikud küsimused ning repliigid polnud tegelikult midagi uut. Kaja Kallast kui esimest naissoost peaministrit on mitmed riigikogu liikmed püüdnud ka varem alandada ja «paika panna». Enne seda oleme aga juba vähemalt viie-kuue aasta jooksul pidanud harjuma uue reaalsusega, kus härratatakse ja prouatatakse küll edasi, kuid sisuliselt käib taas nõukogude ajast tuntud isiklik sõnaline ründamine.

Näib, et riigikogus on rahvasaadikuid, kes peavad oma eeskujuks Venemaa tuntud poliitikut Vladimir Žirinovskit, kelle ropp ja isekas esinemisstiil on laialt tuntud. Tegemist on ilmselt võimusüsteemi poolt soositud poliitilise klouniga, kellel tihti lastakse süüdimatult möliseda.