• Eesti keelt tuleb IT valdkonda silmas pidades edasi arendada
  • Ettevõtted peavad muret tundma oma kultuurilise jalajälje pärast
  • Kõrghariduse rahastus peab tõusma 1,5 protsendi peale
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti keele elujõulisus sõltub sellest, kuidas keel kohaneb uute oludega. Lisaks on keele elujõulisuse kohalt oluline rahva tahe seda keelt hoida ja arendada.

Tänases Postimehes kirjutab keeleteaduste doktor Helena Metslang, kuidas eesti keel peab toime tulema IT valdkonna esitatud ülesannetega. Pole ju saladus, et infotehnoloogia (IT) tähendab enamasti ingliskeelset sõnavara ning IT-alane suhtlus võib olla ­eesti keeles raskendatud. Seetõttu tulebki mõelda, kuidas eesti keelt IT valdkonda silmas pidades edasi arendada.

Sest vastasel korral on oht, et ­eesti keel hääbub ja taandub vaid kõnekeeleks. Teisest küljest ei saa me ­sulgeda silmi maailmas toimuva ees, kus 21. sajandit iseloomustab digipööre peaaegu kõikidel elualadel. Eesti keel elab edasi ka avatud maailmas, mitte kõrgete müüridega kindluses, kuhu ­keegi ei pääse. Küsimus on valikutes ja tasakaalu leidmises avatuse ja oma keele hoidmise vahel.

Kui heita korra pilk ajalukku, näeme, et just trükipööre ja massimeedia levik lõid aluse tänapäevastele rahvustele ja rahvuskeeltele. Sellesama Posti­mehe asutamine 1857. aastal ja üha laiem eesti keele kasutamine avalikus ruumis andsid tohutu tõuke eesti keele elujõulisusele.

Ent see trükipööre ei leidnud aset automaatselt. Selleks oli vaja ideoloogiat ja rahva tahet. Tänapäevasele arusaamale rahvusest pani aluse saksa mõtleja Johann Gottfried von Herder, kelle ettekujutuses oli oma koht kõikidel rahvastel, sealhulgas eestlastel.

Eesti keel elab edasi ka avatud maailmas, mitte kõrgete müüridega kindluses, kuhu keegi ei pääse. Küsimus on valikutes ja tasakaalu leidmises avatuse ja oma keele hoidmise vahel.

Sestap on vaja samasuguseid Herdereid ka praegu, et tekiks suhtumise muutus. Nii nagu 19. sajandil mõistsid eestlased, et nende keel on elujõuline. Kõik algab soovist midagi muuta.

Nii ongi suhtumise muutust juba märgata ka IT-ettevõtetes, mis on hakanud järjest enam hoolt kandma, et nende töötajad saaks ka igapäevaeluks vajaliku eesti keele oskuse. Seda arengut tuleb toetada, ühiskondlikult vastutustundlikud ettevõtted peaksid muret tundma oma kultuurilise jalajälje pärast. Lisaks kultuurile on IT oluline ka Eesti majanduse seisukohast: ütleb ju TÜ professor Jaak Vilo siinsamas Postimehes, et IT on peamine Eesti majanduskasvu vedur.

Eestikeelse IT-hariduse kõige suurem ohukoht on eestikeelsete õppejõudude järelkasvu puudus. ­Doktorantide ja akadeemiliste töötajate palgad on ­liiga madalad, mistõttu eesti ­noored ei vali akadeemilist karjääri. Selle probleemi lahendus peitub kõrghariduse rahastuses. Aastal 2012 oli see 1,4 protsenti SKTst, mullu vaid 1,1 protsenti. Kõrghariduse rahastus peab tõusma 1,5 protsendi peale, nii nagu on arenenud riikides.

Kõik on nõus, et kõrgharitud spetsialistid on oodatud eesti tööturule ja ülikoolid valmistavad neid ka ette. Samas ei tunne ülikool muret selle pärast, et kõik lõpetanud saaksid Eesti tööturu ja ühiskonna jaoks piisava eesti keele oskuse. Siit peakski alustama.