Jüri Reinvere FOTO: Mihkel Maripuu

Kui kaks Eesti sõjaväelist puhkpilliorkestrit otsustati ühe hoobiga kinni panna, siis vaevalt keegi mõtles, et sellel võib olla ka otsene seos Eesti riigi turvalisusega. Muusikud tavaliselt ei osale nähtaval kohal riigi turvalisuses ning sõjaväeorkestrid ei peata militaaragressioone. Siiski on see seos olemas – hõlmates enda ümber kõike seda, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada kultuuriks.

Asi oli muidugi kohutav. Mitte ainult sellepärast, et silmapilkselt kadus pea viiendik professionaalsete orkestrimuusikute töökohtadest Eestis, kõige rohkem kadus Eesti riigi väärikus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Või – õigemini – tõi nähtavale selle, kui valmis me oleme omaenda väärikusest loobuma. Sest nii nagu inimestel, on ka riigil väärikus ning ühe või teise äravõtmine jätab paratamatult pöördumatud jäljed.

Kui Eesti üldsus ja riigipead on arvamusel, et selline esindusorkester võidakse ilma suurema järelemõtlemiseta likvideerida, siis ma ei saa aru, miks ei peaks teiste sümbolitega samamoodi talitama. Näiteks võiks likvideerida Eesti lipu – kasutada hoopis midagi juhuslikku. Näiteks lihtsalt valget lina, kui just seal lipuvardas midagi peab olema. Milleks meile Stenbocki maja või Kadrioru loss? Ka need võiks ju välja üürida raske raha eest mõnele rikkamale riigile või firmale – ning presidendile ja peaministrile üürida kusagil klaasist kõrgmajas mõned kontoriruumid. Kindlasti iseenesest ilusad! Milleks meile muud mõttetud asutused, nagu näiteks puhkpilliorkestrid? Kindlasti nii mõnigi mõtleb, et kui järgmine president Eestisse külla tuleb, võib ju talle ühe Spotify playlist’i lennuväljal ette mängida. Aga milleks piirduda ainult sellega? Näiteks võiks sulgeda Eesti Keele Instituudi kui lihtsalt täiesti mõttetu ja peale kõige muu raha sööva büroo, ega see eesti keel ju sellest paremaks ega halvemaks ei muutu.