AK ⟩ Susan Luitsalu: Väravad avati. Tagasi karjamaal

Susan Luitsalu Foto: Erakogu

Koroonapiirangute ajal elatud elust ja piirangute leevendamise üle mõtiskleb kolumnist Susan Luitsalu.  

Koroonapiirangute leevenedes ilmus sotsmeediaplatvormide voogudesse mitmesuguseid reportaaže taas leitud vabadusest. Stiilis, et mina siin sõpradega restoranis – lõpuks ometi! Ema, vaata, ma olen jälle muuseumis! «Linnariided» selga pandud ja puha. Tallinna tänavad ja terrassid olid rahvast täis ning staažikamad Facebooki ja Twitteri koroonapaanitsejad omakorda tegid nendest olukordadest pilte ja avaldasid murepostitusi, et kas tõesti arvatakse, et viirus on kuskile kadunud – sedasi tuleb ju kohe jälle uus laine!

Iseenesest väga vahva ju, kui inimestel on tore ja käib vilgas majanduse elavdamine rohujuure tasandil, kinod-teatrid jälle lahti, särki-värki. Küll aga tekitas see mul esialgu küsimuse: oot, kas enne käisid kõik tohutult väljas, istusid restoranides, käisid igal näitusel ja regulaarselt muuseumide püsiekspositsioone vaatamas? Minu meelest oli e.P.a (enne Pandeemia aega) linnainimeste seas moes rääkida, et kogu aeg on nii kiire, et kuskile ei jõua... Rahvas oleks praegu nagu taas karjamaale pääsenud vasikad. Ainult et kas nad enne üldse olid seal karjamaal?

Näiteks mäletan, kuidas ennevanasti Tartus õppides olin vaimustuses sellest, kuidas mu sealsed sõbrad, kohalikud tartlased, võtsid vaevaks ka nädala sees pärast tööd kokku saada, käia koos söömas, keeglit mängimas või lausa peol. Kui tegin Tallinnas mõnele sõbrale ettepaneku tööpäeva õhtul midagi samalaadsest repertuaarist ette võtta, vaadati mind nagu mingit ajaprivileegides mõnulevat kuutõbist hipit, kel on luksus niisama logeleda, mitte järgmiseks päevaks Powerpointi ette valmistada ja varakult kotile kobida.