Tellijale
AK ⟩ Roosmarii Kurvits: ajalehe sünd ja pidev taassünd (2)
/nginx/o/2017/05/03/6619301t1hf876.jpg)
5. juuni 2021, 00:02
/nginx/o/2021/06/04/13823248t1h6422.jpg)
Ajakirjanduse ajaloost ja sellest, et paberlehele on järjepidevalt ennustatud kadu, kirjutab ajakirjanduse uurija Roosmarii Kurvits.
Mõni kuu tagasi sai 255 aastat sellest, kui sündis eestikeelne ajakirjandus, ja 215 aastat sellest, kui sündis eestikeelne ajaleht. Mullu sai 415 aastat sellest, kui läänemaailmas sündis trükitud ajaleht. Võrguajakirjandus sündis pisut üle 25 aasta tagasi nii mujal maailmas kui ka Eestis. Pärast seda on üha sagedamini ennustatud (paber)ajalehele kadu.
Kui vaadata aastasadade perspektiivis, siis on selge, et varem või hiljem kadu tuleb. Kuidas see tuleb, sellest saab aimu, kui kõrvutada ajalehe algusaegu praeguse ajaga. Ja olulisi märke sellest annavad ajalehe sisu ja ajalehe välimus.
Trükitud ajaleht sündis saksakeelsena Strassburgi (Strasbourg) vabalinnas 1605. aastal. Ajalehte defineeris algusest peale info, selle eesmärk oli tähtsatest päevasündmustest teatada. Ja nii erines ajaleht tollastest ajakirjadest ja raamatutest, kuigi välimuselt sarnanesid kõik kolm üksteisega.
Eestikeelne ajakirjandus sündis poolteist sajandit hiljem. Selleks ajaks oli lääne ajaleht diferentseerunud vähemalt kaheks: ülemkihile info ja uudised, alamkihile õpetus ja valgustus. Eestikeelne ajakirjandus oli ühelt poolt saksakeelse talupojaajakirjanduse kohalik haru, mille rolliks talurahva valgustamine ja harimine. Aga lisaks on eesti ajakirjanduse eellasteks rahvaraamatud ja kalendrid, mille sabas kirjutati ka päevakajalistest sündmustest. Nii jäävad eesti ajakirjanduse alustajad rahvaraamatu, ajakirja ja ajalehe hämarale piirialale.