• Kohalikud valimised võivad kõigutada Keskerakonna positsiooni Tallinnas
  • Valitsuse ebapopulaarsed sammud mõjutavad ka linnavalitsust
  • Valitsuskoalitsiooni jätkamine võib sõltuda kohalike valimiste tulemustest
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Keskerakonna võimalik ainuvõimu kadumine Tallinnas võb tähendada pingeid valitsuskoalitsioonis, leiab Postimehe juhtkiri.

Keskerakonna võimalik ainuvõimu purunemine Tallinnas sügiseste kohalike valimiste tulemusena võib tähendada mullistusi ka praeguses valitsuskoalitsioonis.

Tänane Postimees kirjutab MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstati küsitlusest, mille järgi saaks Keskerakond Tallinna 79-liikmelises volikogus 37 kohta. See aga tähendab, et Keskerakond peab leidma endale reaalse koalitsioonipartneri, mitte võltspartneri, nagu juhtus 2017. aastal valimiskünnise alla jäänud rohelistega, kellele Keskerakond andis abilinnapea koha.

Teistpidine variant, mille järgi suudaks ülejäänud erakondadest koosnev koalitsioon Keskerakonna Tallinnast võimult tõrjuda, tundub ebatõenäoline, arvestades vastuolusid nende erakondade endi vahel ja ikkagi ka asjaolu, et Keskerakond ja Reformierakond on Toompeal võimul.

Ent ikkagi peab Keskerakond arvestama valitsuse sammudega. Keskerakonna flirt eelmises valitsuses EKREga ja praeguse valitsuse kärpekava ning pikaajaline suutmatus vaktsineerimist koordineeritult läbi viia ongi viinud selleni, et paljud Keskerakonna toetajad on sellele selga keeramas. Sündmused Narvas, mida Keskerakond pidas samamoodi oma kantsiks nagu Tallinna, kuid mille linnapea on nüüd sotsiaaldemokraat Katri Raik, näitavad, et Keskerakonna võim Tallinnas pole samuti igavene ega kivisse raiutud.

Norstati küsitlus näitas samuti, et Tallinna linnapeakandidaatidest on konkurentsitult esikohal praegune linnapea Mihhail Kõlvart, keda toetaks 43,4 protsenti küsitletuist. Kõlvart on mõnes küsimuses üritanud distantseeruda valitsusest, saades aru, et valitsuse ebapopulaarsed käigud võivad tabada ka keskerakondliku linnavalitsuse populaarsust. Viimaseks näiteks oli Kõlvarti pakkumine võtta Tallinna hõlma alla kaitseväe orkester, mida ähvardab kadumine.

Sündmused Narvas, mille linnapea on nüüd sotsiaaldemokraat Katri Raik, näitavad, et Keskerakonna võim Tallinnas pole samuti igavene ega kivisse raiutud.

Nagu mujalgi riikides, on koroonapandeemia tekitanud takistusi tavapärasele valimiskampaaniale. Üleeile alustasid tihedamat kampaaniat oravad, kelle linnapeakandidaat Kristen Michal käis muu hulgas välja mõtte, et linn võiks pensionäridele maksta aastas 200 eurot aktiivsuskontole. Just pensionärid on aastaid olnud Keskerakonna peamine valijaskond, keda Tallinna võimupartei on pidevalt valimislubaduste ja ka reaalsete soodustustega enda poole meelitanud.

Jääb muidugi küsida, kui teravalt tunnetab Keskerakond teiste erakondade trügimist oma «mängumaale». Pole kahtlust, et erakonnas on inimesi, kes on arvestanud ainuvõimu kadumisega Tallinnas.

Pealegi tuleb meeles pidada, et kohalikud valimised ei toimu üksnes Tallinnas. Kuidas saavad erakonnad hääli terves Eestis – ka sellest võib sõltuda Tallinna uus võimukoalitsioon. Aga miks ka mitte võimukoalitsioon Toompeal. Teatavasti on Keskerakond ikkagi Toompeal jõupositsioonil, sest nad võivad kutsuda valitsuskoalitsiooni ka EKRE, mis võimalus puudub peaminister Kaja Kallasel. See asjaolu annab Keskerakonnale šansi pressida Reformierakonnalt välja ka parem positsioon Tallinnas. Seda muidugi juhul, kui valimistulemused pole ei Keskerakonnale ega Reformierakonnale väga hävitavad. Eks valimistel näe!