Muusikaline infooperatsioon

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem Foto: Johan Elm

• Martin Heremi teade Kaitseväe orkestri koondamisest valitses tervet nädalat
• See pole esimene kord kui Herem ülemustega läbi rääkimata otsuseid langetab
• Kaitseväe juhataja tegu võiks meid kaitsekulutuste vajalikkusele mõtlema panna

TRUMM JA PULGAD. Kaitseväe juhataja Martin Herem on valinud Eesti kaitsevõime tagamiseks riskantse taktika, millega tõmbas tule iseenesele.

Kaks aastat tagasi rääkis kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem ohvitseride strateegilise kommunikatsiooni teabepäeval muu hulgas, et peaksime suutma arendada võimet läbi viia riuklikke infooperatsioone, näiteks korralda vastase pealinnas elektrikatkestus ja saata miljonitele telefonidele liba-SMS, et tulge ruttu oma lapsele järele, juhtus õnnetus. Ja lõigata siis kasu üleüldisest paanikast ning sideliinide ja liikluse kokkujooksmisest – jättes siiski lahtiseks, kas tegu oli naljaga.

Riiva midagi inimesele kallist, nagu lapsed, ja ta ei jäta reageerimata, kuid sama on ka sümbolitega: tekita oht sümbolitele ja kired löövad leegitsema.

Eelmise nädala reedel Herem midagi sellist ka tegi. Ta saatis laiali kirja kaitseväe teenistujatele, milles teatas eelseisvatest kärbetest. Teavitada alluvaid reede õhtul, et ees on ootamas rasked ajad ja oht töökohast ilma jääda, on muidugi suurepärane võimalus rikkuda ära inimeste uni ja rahulik nädalavahetus.

Kuid tema lause «olen juba otsustanud, et nii kaplaniteenistus kui ka orkester lõpetavad sellisel kujul tegevuse» rikkus kogu ühiskonna rahu ja sundis terve järgneva nädala sõna võtma niihästi endisi ministreid kui ka erusõjaväelasi, rääkimata muusikutest ja vaimulikest.

Ühiskonna reaktsioon pani valitsuse sundseisu. Kaitseminister Kalle Laanet ütles, et kui orkester koondatakse kaitseväest, ei tähenda, et see ei võiks jätkata näiteks kaitseministeeriumi alluvuses. Kuid orkestri alluvuse nihutamisega saavutatav 1,4 miljoni euro kokkuhoid ei ole Heremile kindlasti väärt riski, mille ta selle sammuga võttis.

Sest Laanet mainis ka, et viis, kuidas Herem kärpeteate edastas, ei olnud eriti õnnestunud, kuna jättis mulje, justkui oleks kaitseväe orkestri saatus juba lõplikult otsustatud, samas kui ministeerium küsinud kaitseväelt vaid ettepanekuid. Koalitsioonikaaslane Jaanus Karilaid keskerakonnast oli jõulisem, ähvardades ETV «Esimese stuudio» otse-eetris, et Heremile tuleks isetegevuse eest teha hoiatus ja vajadusel kaaluda ta ametist vabastamist.

Heremil on olnud julgust langetada otsuseid ülemustega läbi rääkimata ka varem. Kõige silmapaistvam juhtum oli 2010. aastal, kui lumetorm Monika tulemusel sattus Padaorus lumevangi 600 inimest. Herem, kes oli tollal Kirde kaitseringkonna ülem, saatis peastaabiga konsulteerimata päästetöödele appi ligi sada kaitseväelast ning muu tehnika hulgas ka viis roomikmasinat BandWagen. Kusjuures roomikmasinate väeosa territooriumilt välja viimiseks oleks olnud vaja kaitseväe juhataja luba. Kuid vahetu oht inimeludele õigustas kindlasti käsuliini eiramist.

Orkestri alluvuse nihutamisega saavutatav 1,4 miljoni euro kokkuhoid ei ole Heremile kindlasti väärt riski, mille ta selle sammuga võttis.

See ei ole Heremil sugugi mitte esimene lahing kärpekavaga. Eelmisel sügisel kirjutas eelmine siseminister Martin Helme ette, et tuleb kärpida 50 miljonit, kuigi tegi pakkumise 300 miljoni andmiseks õhutõrje ja rannakaitse soetamiseks. Tekkis poliitiline arutelu, millistes suundades võimsust edasi arendada.

Kaks aastat tagasi selgitas Herem oma programmilises artiklis üksikasjalikult, et kaitseväes ei sõdi relvasüsteem üksi, vaid asja toimimiseks on vaja inimesi, väljaõpet, ladusid, logistikat ja palju muud – tuhat pisiasja, mis tuleb plaanida ja kokku mängima panna, et saaks rääkida tegelikult toimivast kaitseväest. Põhisõnum oli, et pole mõtet pidada suurt ja logisevat, vaid pigem väikest, aga toimivat kaitseväge.

Mis puudutab kaitsekulutusi, on Herem varem olnud üsna leplik, öeldes, et kui Eesti riik annab võitlemiseks kivikirved, siis tuleb võidelda nendega. On selge, et kaitseväe juhatajal on võimatu avalikult vaielda poliitikutega eelarve suuruse või kärbete olemuse üle. Kuid tal on võimalik avalikkusele märku anda, kui asi hakkab tõsiselt untsu minema. See on olukord, kus tuleb võtta ka suuri isiklikke riske.

Jaanuaris 2013 ütles Rootsi vägede ülemjuhataja Sverker Göransson, et Rootsi suudab end rünnaku vastu kaitsta heal juhul umbes nädala. Avaldusele järgnes selline ehmatus ja ühiskondlik pahameeletorm, et mees pidi haiguspuhkuse võtma. Alustati isegi uurimine, kas tema väljaütlemine ei ole kahjustanud Rootsi julgeolekut, kuid kuriteo tunnuseid avalduses siiski ei leitud.

Küll aga järgnes esimesele reaktsioonile põhjalik arutelu, mille tulemusel otsustas Rootsi valitsus suurendada kaitsekulutusi, nüüdisajastada oma relvasüsteeme ning tugevdada sõjalist valmisolekut. Järgnes Rootsi poolsajandi suurim kaitsesüsteemi tugevdamine.

Võib-olla paneb Heremi muusikaline infooperatsioon ka Eesti avalikkust mõistma, et praegusel rahvusvaheliste pingete kasvamise ajal pole kaitsekulutused valdkond, kus saaks lasta minna isegi trummil, sest pealekauba võib minna palju rohkem kui pulgad.