KESKKOND ⟩ Linnuvaatleja Leho Luigujõe: aul ja väikeluik on inimesele jalgu jäänud

Väikeluiged sirutavad sageli meie põldudel jalgu ja puhkavad tiibu koos hanedega. Foto: Rein Kuresoo

Fookuse toimetaja Rein Kuresoo küsitleb ornitoloog Leho Luigujõed rändavate veelindude ja inimeste huvide ristumiskohtadest.

Paljud haned ja luiged on loobunud Audru poldri ja Matsalu lahe kasutamisest rändepeatusalana ning liiguvad pigem üle idapoolse Eesti suurte põllualade, tõdeb ornitoloogist linnuloendaja Leho Luigujõe.

Veelindude ränne jõuab mai algupoolel nii maa kui ka mere kohal haripunkti. Veelindude kevadrände kaart, mille ornitoloogiaühing on esitanud Eesti mereala planeeringu alus­uuringus, näeb välja nagu operatsiooni Barbarossa plaan. Tundub, et kogu Eesti ala ja rannikumeri on rändavate veelindude massilise rünnaku all.

Selle kaardi joonistasin enda ja kolleegide andmetele toetudes kunagi üliõpilastele loengu jaoks ning see peegeldab arktiliste sukelpartide rände seisu kõige üldistatumal ja robustsel kujul. Aga millegipärast on see praeguseks saanud väga tähtsaks kaardiks: paljud huvitatud osalised uurivad lausa noolte koordinaate, kas nende tegevus kattub selle kohaga, kuhu on joonistatud nool, või läheb noole teravik neist napilt mööda.

Paljud arktilised veelinnud koonduvad enne kevadrännet Liivi lahte ja nende peatusala on natuke allpool Suure Väina sissepääsu. Rändavate veelindude põhimass lendab üle Väinamere ning keerab seejärel mandri peale. Sügisränne käib teist rada: piki põhjarannikut Põõsaspeani ja sealt edasi Tahkuna poole. Seega on Virtsu ümbrus (näiteks Puhtulaid) üks maailma parimaid paiku arktiliste veelindude kevadrände jälgimiseks.