• Ajakirjandusvabaduse eest tuleb pidevalt võidelda
  • Kodanikevabaduste piiramine leiab aset märkamatult
  • Ajakirjandus peab olema võimeline vastutama oma tegevuse eest
Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Ajakirjandusvastutus kätkeb ka vastutust, leiab Postimehe juhtkiri.

Tänasel ülemaailmsel ajakirjandusvabaduse päeval tasub meenutada, et ajakirjandusvabadus on olukord, mis pole iseenesestmõistetav, mille eest tuleb pidevalt seista, kuid mis kätkeb endas ka vastutust.

Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO) on selle aasta ajakirjandusvabaduse päeva alateemaks pannud «Informatsiooni kui avaliku hüve». Tõepoolest, tõene ja adekvaatne informatsioon ning selle kättesaadavus tugevdavad ühiskondi ja aitavad muuta poliitikat läbipaistvamaks.

Ajakirjandusorganisatsiooni Reporterid Ilma Piirideta pressivabaduse indeksis seisab Eesti 15. kohal, mis on hea saavutus. Samas on Eesti koht selles indeksis viimastel aastatel tasapisi langenud. See langus võib olla juhuslik, kuid võib ka mitte olla, arvestades mõne Eesti poliitiku verbaalset rünnakut ajakirjanduse aadressil.

Teise kodanikuvabadusi mõõtva organisatsiooni Freedom House’i andmeil on Eesti vabade riikide kategoorias ning siin ajakirjanduse tööle takistusi ei tehta.

Pilk piiri taha paneb aga muretsema. Freedom House muretseb ajakirjandusvabaduse vähenemise pärast Euroopas ja laiemalt Euraasias. Seda mitte ainult Venemaal ja Valgevenes, vaid ka Poolas ja Ungaris ning mitmes teises riigis. Freedom House’i andmeil on demokraatia teinud vähikäiku 17 aastat järjest – alates aastast 2005. See trend on vajutanud pitseri ka ajakirjandusvabadusele.

Peab mõtlema vaenukõneseaduse eelnõu vajalikkusele. Kas ei vii vaenukõneseadus vaenukõne piiramise asemel hoopis väljendusvabaduse piiramiseni?

4

Ülemaailmsel ajakirjandusvabaduse päeval võiksime mõelda ka oma kolleegidele, kellest paljud on oma elu jätnud, üritades kajastada sündmusi ja tegevusi, mille ilmsikstulekut paljud võimulolijad ei soovi. Või on mitmed ajakirjanikud oma tegevuse pärast vangi mõistetud. Sel taustal on Eestis ajakirjandusvabadus kaitstud. Ent nagu on nentinud mitmed autokraatia analüütikud, vähenevad kodanikuvabadused pikkamööda, vaikselt ning mingil hetkel võime avastada end olukorrast, kus enda avalik väljendamine on piiratud. Siinkohal peabki mõtlema vaenukõneseaduse eelnõu vajalikkusele. Kas ei vii vaenukõneseadus vaenukõne piiramise asemel hoopis väljendusvabaduse piiramiseni?

Vabadusega kaasneb ka vastutus. Eesti ajakirjanduseetika koodeks (1.5) ütleb: «Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.» Ajakirjandus peab arvestama, et kõik inimesed pole avaliku elu tegelased, kes on harjunud oma nime ja pilti pea iga päev meedias nägema.

Ajakirjandusvabadus sõltub ka ajakirjanduse usaldusväärsusest. Kui ajakirjandus ei suuda usaldusväärselt ja kallutamata elu kajastada, kaovad selle lugejad/kuulajad/vaatajad. Selle kaotuse korvamiseks peab ajakirjandus hakkama otsima teistsuguseid rahastusallikaid kui seni ning see viib ajakirjanduse usaldusväärsust veelgi rohkem alla.

Ülalpool kirjeldatud protsessist kaotab aga demokraatia. Kui informatsioon on avalik hüve, nagu on sõnastanud UNESCO, on väär­informatsioon avalik pahe. Valeuudiste ja infosõja ajastul peab just ajakirjandus seisma hea tõeste uudiste eest. Seda nii Eestis kui ka mujal maailmas.