Pildil Marju Lauristin.

FOTO: Peeter Langovits


Mina sooviksin, et EL tuleks sellest kriisist välja sellisena, et need asjad, mis takistavad ELi dünaamilist arengut – liigne bürokraatlikus, liiga jäigad mõtlemisskeemid, väga vähene paindlikkus, kõik see, mis halvas mõttes eristab ELi USAst (sest on ka asju, mis on heas mõttes Ühendriikidest eristavad) –, asenduks avatuma, paindlikuma ja põhjamaisema suhtumisega. ELis on liiga palju prantsuslikku-itaalialikku bürokraatiakultust, mis kohati piirneb ametkondliku valelikkusega: tähtis on see, mis on paberil, mitte see, mis on elus. Ma tahaks väga, et seda asendaks enam inimeselähedane, paindlik kultuur.

Kui see õnnestub, kui demokraatia tõepoolest muutub üleeuroopaliseks demokraatiaks, mis tähendab ka seda, et europarlament muutub tõeliselt parlamendiks, et Euroopa meedia hakkab olema tõepoolest Euroopa meedia, kus me ei hakka nägema mitte enam pidulikke raporteid, vaid tõelisi sisulisi ja teravaid debatte – ma arvan, et siis on võimalik ennustada ELile pikka iga.