Martin Ehala: kapseldumine oleks kõige hullem
31. jaanuar 2012, 09:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liitu 10 aasta pärast ei ole võimalik prognoosida. EL kuldajad
olid 90ndate keskpaigas. Muidugi oleks ilus sellele ajale tagasi
vaadata, ja just nagu ka kogu Eesti Vabariigi ülesehitamine oli rajatud
kuldaja Eesti taasehitamisele, oleks ilus ka ihaleda 90nda ELi, mis oli
vabameene, inimese arengule avatud, vähese inimvihkajalikkusega, kus on
palju ruumi rahvusühendustele, kus samas oleks ka kasvav majandus– seda
kõike oleks ilus unistada, kuid ma usun, et see unustus ei täitu.
Kõige hullem stsenaarium oleks kapseldumine, rahvusriikide
kaitseseisundisse tõmbumine ja igasuguse võõra väljalülitamine.
Kaotada on praegu rohkem kui võita. Minu meelest meie tegelikud
probleemid algavad rohujuure tasandil. Väärtused, moraal, inimsuhted,
võrgustikud – see, mis meie maailma tasandil juhtub, kõik see on
oluline, et me saaksime nendes tuultes ellu jääda.
Kuid Eesti on liikunud viimase paarikümne aasta jooksul sinna suunas, et
need võrgustikud, mis aitaks meil ellu jääda, on oluliselt nõrgenenud.
Ja halbade aegade jätkudes on see Eestile väga halb areng. Hingeline
terveolemine, see määrab kõik. Kui aga meie ühiskonna sidusus on nii
väike, siis võib meie identiteet ja kultuur lihtsalt laiali joosta.