• Päikesereisi plaanides peab riske kaalutletult hindama
  • Sel kevadel on Eestisse sisse toodud üle 600 nakatumisjuhtumi
  • Kõiki reisimisega seotud riske ei õnnestu kunagi maandada
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Kui eelmisel aastal vaatasime süngeid pilte tihedatesse ridadesse pargitud lennukitest, siis nüüd hakkab olukord muutuma. Inimesed usaldavad taas reisida, kuigi tingimused pole praegu sama ohutud ja avarad kui enne pandeemiat.

Veel mõne aja eest reisiti rohkem töövajadustest lähtudes, kuid viimasel ajal on lisandunud ka turism – hinnanguliselt on märtsis puhkusereisil käinud umbes 5000 inimest. Kui tööreisi on mõnikord võimalik vältida, siis päikesereisi plaanides peaks riske kaalutletult hindama.

Inimesel, kes on viiruse suhtes eeldatavasti immuunne kas süsti või läbipõdemise tõttu, ei tohiks olla põhjust, miks puhkust välismaal peaks tingimata kartma, eriti kui saab reisida tšarterlennuga. Need, kes on nakkuse suhtes veel vastuvõtlikud, peaks hindama oma vanuse ja tervise põhjal, kui suur on tõenäosus põdeda koroonat raskelt.

Terviseriskide hindamine oli puhkuse valikul ootuspärane ka varem, kui tuli kaaluda ohte, mis kaasnevad kõrgmäestiku või troopikaga. Ja risk saada üsna ränk seedehäire on päikesereisidega alati kaasas käinud. Sel aastal on ohte rohkem – lisandunud on koroona.

On hea, et koroonaga seotud õnnetuste maandamiseks saab võtta veel täiendava kindlustuse. Seda tasub vaktsineerimata puhkajal kindlasti teha. Ja kui arvestada, et varasemast levinumaks muutunud kaugtöö on muutnud ka töö ja puhkamise paremini ühitatavaks, võib raske olla kiusatusele mitte vastu panna. Seda enam, kui päikeseranna nakatumiskordaja on reisikorraldaja kinnitusel madalam kui Eestis.

Tuleb leida viise nakatumismäär kontrolli all hoida igapäevast elu võimalikult vähe piirates. See on möödapääsmatu niihästi majanduse kui ka vaimse heaolu jaoks.

1

Kuid reisiriskide mündil on ka teine külg, ja see puudutab rahvatervist. Sel kevadel on välismaalt Eestisse sisse toodud üle 600 nakatumisjuhtumi, neist populaarsetest turismikohtadest umbes 190. Arvestades, et puhkajaid on olnud 5000, oleks nende hulgas nakatumisnäit 100 000 inimese kohta umbes 3800. Võrdluseks olgu öeldud, et Maardu linnas oli see näitaja veebruaris 2900. Seega on puhkamine välismaal kõrgendatud riskiga ettevõtmine. Arvestada tuleb ka seda, et piiri tagant on võimalik kaasa tuua uusi viirustüvesid, mis Eestis veel levinud ei ole ja mille kohta pole teada, kuivõrd praegused vaktsiinid nende vastu kaitset pakuvad.

Teisest küljest ei ole nakatunute hulk reisijate seas ka nii suur, et see iseenesest seaks surve alla meie tervishoiusüsteemi. Selleks ei ole puhkajaid piisavalt palju ja pealegi testitakse kõiki saabumisel, mistõttu enamikule haigestumisjuhtumitest saadakse kiiresti jaole. See vähendab ka tõenäosust, et uued, Eestis tundmatud viirustüved jõuaks levima hakata.

Kindel on ka see, et täiesti ei õnnestu kõiki riske kunagi maandada. Samuti ei õnnestu viirust täiesti välja tõrjuda. Seega tuleb õppida sellega koos elama, arvestama riske ja mitte hingetuks heituma.

Teadmine, et hakkame toime tulema üsna kõrge teise lainega, annab rohkem kogemust, kuidas nakatumismäära kontrolli all hoida igapäevast elu võimalikult vähe piirates. See on möödapääsmatu niihästi majanduse kui ka vaimse heaolu jaoks.

Aga päikest saab varsti nautida ka ohutult, reisile minemata, sest ega kevad koroonasse jää.