Kaimar Karu: vaktsineerimispasside dilemma (2)

Vaktsineerimispassid on juba laialdaselt kasutusel terves maailmas, peamiselt kollaste, käsitsi täidetavate kleepsukogumisvihikute formaadis. On palju riike, kus saabuvale reisijale on kas soovitatud või neilt nõutakse teatud tingimustel näiteks kollapalaviku või malaaria vastu vaktsineerituse tõestamist. Niisiis, tegemist on igapäevases kasutuses oleva, mitte uue ideega.

Oluliselt keerulisemaks läheb teema aga Covid-19 puhul. Näiteks malaariapuhune lähenemine «palun ära jää meil haigeks» asendub palvega «palun ära tee meid haigeks». Kollapalaviku sage lähenemine «kui sa tuled riskiriigist» aga tingimusega «kui sa tuled ükskõik millisest välisriigist». Vaktsineerituse tõestamise potentsiaalse nõude ulatus ning mõju on nüüd hoopis teisest kategooriast. Viiruse leviku kiirust, haiguse kulgu ja ravivõimaluste ahtust arvestades on ka mõju tervishoiusüsteemile märkimisväärne.

Küsimus on nii selles, millised hakkavad olema vaktsineerimisega seotud nõudmised ja õigused, kui ka selles, kuidas sellist äkitselt tervet maailma otseselt puudutavat lahendust üles ehitada: kas jääda olemasoleva kollaste vihikute mudeli juurde või tuleb seal midagi ümber teha.

Alustame lihtsamast, lahenduse tehnoloogilisest küljest. Põhimõtteliselt on meil neli valikut: a) kergesti võltsitav paberlahendus (nagu praegu), b) raskesti võltsitav paberlahendus, c) kergesti võltsitav digilahendus ja d) raskesti võltsitav digilahendus.