Marti Aavik: et oleks, kuhu laps ära anda

Foto: Elmo Riig / Sakala

«Meie valla õpetajad ei lähe kaasa selle õpilasi kahjustava avantüüriga!», «Ministeerium ei puutu üldse asjasse!». Üldlevinud arvamuse järgi on streik Eestis kasutu ja ebamoraalne. Millised on õpetajate võimalused tööseisaku abil oma palgatingimusi mõjutada, kirjutab Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik.

Millise ameti esindajate streik on Eestis alates 1992. aastast olnud kõige suurema ulatusega, kui seda arvestada kaotatud töötundides? Küsisin seda paarikümnelt tuttavalt ja kolleegilt.

Tüüpiline vastus oli (kahtlevalt, mõistagi): transporditöötajad. Kõhutunde järgi oleksin ka ise sama pakkunud, aga see ei ole õige. Tõsi, auto- ja bussijuhid ning vedurimehed on olnud aktiivsed ning nende ametiühingute vaidlusi tööandjatega on aastate vältel uudistes palju kajastatud.

Tuleb öelda sedagi, et ametiühingute keskliidu andmetel on transporditöötajad streikinud aastatel 1992–2011 kümmekond korda. Samas on streigid enamjaolt piirdunud ühe tunniga ning osalejate arv on olnud kümnetes või sadades.

Vastuse küsimusele leiame haridustöötajate liidu kodulehelt: «4. detsembril 2003. aastal korraldatud esimesest ühepäevasest üleriigilisest streigist taasiseseisvunud Eestis võttis osa
20 000 haridus- ja kultuuritöötajat, nende seas üle 13 000 õpetaja. Streikijate põhinõudmiseks oli õpetajate töötasu alammäära tõstmine vabariigi keskmisele tasemele ning koolieelsete lasteasutuste õpetajate palga alammäärade kehtestamine.»

Levinud arvamuse kohaselt pole streikidest vähemalt Eestis mingit kasu olnud. Kollektiivsete töövaidluste tulemust vaadates ongi tagantjärele väga raske hinnata, milline mõju osapoolte ühel või teisel käigul oli – läbirääkimised on terviklik protsess.

Streikimise fakt näitab seda, et läbirääkimised on mingil hetkel ummikusse jooksnud. Kui streikijate nõudmised kas või osaliselt täidetakse, esitavad ametiühingud asja loomulikult nii, et streigist oli kasu. Valitsuspoliitikud aga tahavad positiivset lahendust oma töövõiduna esitada: oleme alati tahtnud õpetajate palka tõsta ja nüüd, pärast pikka ja rasket tööd, leidsimegi selleks võimaluse. Ja terake tõtt võib olla mõlema jutus.

Streikida saab mitut moodi. Üks võimalik mõõdupuu on see, kellele ja kui palju ebamugavusi tekitatakse. Kui Eesti õpetajad 2003. aasta detsembris streikisid, võisid lapsed kooli tulla. Kui Briti õpetajad kaks kuud tagasi pensionireformi vastu streikisid, soovitas peaminister David Cameron vanematel lapsed tööle kaasa võtta. 2007. aastal rääkisid streikivad Iisraeli õpetajad, et neile lapsevanematele, kelle jaoks kool on lihtsalt üks koht, kuhu lapsed mõneks ajaks ära anda, kulubki aeg ära mõtlemiseks, mis on haridusasutuste eesmärk.

Lapsevanemate jaoks muutuvad streigi ebameeldivused arusaadavaks siis, kui last harjumuspäraselt lasteaeda viia või kooli saata ei saa.

Aga õpetajad kasutavad maailmas ka leebemaid streikimisviise. Näiteks streigivad ühel päeval pooled õpetajad ning õpilased on lihtsalt suuremates rühmades, õppetöö toimub, aga mitte päris harjumuspärasel viisil. Järgmisel päeval streigib teine pool ning eelmise päeva streikijad töötavad.

Kõige valusam on see, kui õpetajad korraldavad streigi lõpueksamite ajal. Tervel lennul õpilastel tekib ju häda, kuidas järgmisse kooliastmesse edasi pääseda.

Võitlus südamete pärast

Sõnad streik ja solidaarsus käivad kokku. Üllataval kombel kuulub sellesse komplekti ka antisolidaarsus. Streikijad on solidaarsed oma ametikaaslastega, ent ühtlasi väljendavad solidaarsuse puudumist ülejäänud ühiskonnagruppidega. Milline osa kannatustest jätta tööandjale ja palju doseerida ülejäänutele, on taktika küsimus.

Väga karmi mõjuga õpetajate streigid on harvad vähemalt kahel põhjusel. Teine neist on see, et õpetajatele on üldiselt omane missiooni- ja kohusetunne õpilaste suhtes. Seda iseloomustab kas või arvamus, et streik teeb õpetaja töö ainult raskemaks, sest «õppekava tuleb nagunii läbi võtta», streigi tõttu aga viivitusega ja kiirustades. Aga miks te arvate, et «tuleb nagunii»?

Õpetajad eelistavad streigiviise, mis lapsevanemate ja õpilaste elu vähem mõjutavad, sest neil on tarvis liitlasi. Rahakraane pööravad ja reegleid teevad poliitikud. Kui õpetajad teevad  streigiga lapsevanemate  elu liiga kibedaks, kalduvad valijad nende poliitikute poole, kes ei taha õpetajate nõudmisi täita.

Südamete võitmiseks tulevad mängu metafoorid. Võrdluspildid, mis õnnestumise korral puudutavad rahva hingekeeli ning kallutavad neid õpetajate nõudmisi õigustatuks pidama. Objektiivselt nigela palgataseme või kehvade töötingimuste esile toomine pole tihti piisav.

Iisraeli õpetajate keskmine töötasu oli 2007. aastal riigi keskmisest veerandi võrra madalam. 25–30 protsenti õpetajaks hakanutest lahkus ametist juba esimesel aastal. Õpetajaameti maine oli sotsiaaltöötaja ja meditsiiniõe omast madalam.

Õpetajate ametiühing suutis esmapilgul tehnilise vaidluse palgatingimuste ja koolireformi detailide üle edukalt painutada hoopis eepiliseks looks, kus õpetajate igapäevatöö on osa võitlusest Iisraeli ellujäämise nimel, ühiskonna integreerimise eest ning ka selleks, et Iisrael püsiks üleilmastumise ajal tehnilises ja ärilises mõttes konkurentsis. Valitsuse väide oli, et taset saab tõsta süsteemi ümberkorraldamise ja koolijuhtidele palga määramisel suurema võimu andmisega.

Kuna Iisraeli valitsusel oli kihk võtta koolireformi osas õppust OECD haridusuuringute järgi edukast Singapurist, mängis ametiühing valitsuse vastu osavalt välja demokraatia puudumise Singapuris ning Iisraeli enda tugeva solidaarsustraditsiooni.

Pretsedenditult pikk, 65 päeva kestnud streik lõppes valitsuse kaotusega. Isegi streigi lõpus pidas enamik Iisraeli inimestest õpetajate võitlust palga eest õigustatuks. Enamik nõustus ka väitega, et õpetajate palka tõstmata pole võimalik Iisraelis haridustaset tõsta.

Lugedes õpetajate streikidest näiteks USAs või Prantsusmaal, märkan kerge imestusega, kuidas vaidlustes õpetajate streikide üle käiakse peaaegu punkt- punktilt läbi samad sammud ja argumendid nagu meilgi. Loomulikult ratsutatakse läbi ka pikkade puhkuste ning normatiivse ja tegeliku tööaja teema.

Enamasti leidub mõni poliitik, kes rõhub moraalile: igasugune õpetajate streik on amoraalne, sest kahjustab lapsi, kellel jäävad eluks vajalikud teadmised saamata.

Poliitikute ja ametnike moraalijutlused pole täiesti võõrad ka Eesti õpetajatele. 2003. aasta streigi eel ütles üks vallaametnik õpetajatele: meie valla õpetajad on moraalseks eeskujuks kogu Eestile ja ei lähe kaasa selle õpilasi kahjustava avantüüriga.

USAs on õpetajate streikide mõju lõpueksamite tulemustele mitmel pool uuritud ja statistikute vastus on ühene: isegi nädalaid kestnud streikidel pole mingisugust, ei negatiivset ega positiivset mõju lõpueksamite tulemustele. Ju siis suudavad kool ja õpilased lünki ja jõnksatusi pikas plaanis tasandada. Igal juhul võtab statistika moraalijutlustajatelt ühe relva käest.

Loomulikult ei lõpe võitlus südamete pärast alati õpetajate võiduga. Kaks kuud tagasi streikisid Briti õpetajad. Streigimarsi eesotsas asus koolijuhtide 1897. aastal loodud ühendus (National Association of Head Tea­chers – NAHT), kes pole varem kunagi õpetajate streikides osalenud. Koos teiste avaliku sektori töötajatega protestisid nad David Cameroni valitsuse kokkuhoiukava vastu ja seisid streigiga oma pensionisüsteemi eest.

Londoni algkooli õpetajatetoas võib ju näiteks tädi Mary öelda, et peaminister Cameron on häbematu, soovitades õpetajatel seada Briti kodanike huvid kõrgemale erahuvidest – õpetajad pole kogu elu muud teinudki, kui seadnud õpilaste huvid esikohale ja surunud oma vajadusi alla ning seega oma pensioni igati välja teeninud. Eemalt vaadates tundub aga, et sedasorti nukra tõdemusega Briti tavakodanike südameid seekord ei võideta.

Poliitiline või mitte?

Haridusminister Jaak Aaviksoo ütles: «Ministeerium ei puutu üldse asjasse. Streikida saab alati oma tööandja vastu, streikida ei saa ministeeriumi vastu.» (PM 6.01) Formaalselt võttes pole ta lause vale, aga ometi jääb selline tõdemus tegelikust elust kaugele. Eestis on enamiku koolide omanikuks kohalikud omavalitsused, aga palgaraha tuleb keskvalitsuse käest.

Kui riik annab koolidele lõviosa (palga)rahast, siis ei muuda läbirääkimiste olukorda põhimõtteliselt ka see, kui koolipidajad on eraomanikud, mitte omavalitsused. Tüüpiliselt ongi kogu läänemaailmas koolikorralduses kaks jõudu. Riigi osaga tagatakse eeltingimused ühtlusharidusele ning teiselt poolt jäetakse osa asjade otsustamine kohalikule kogukonnale. Töövaidlustes lisandub kolmandaks osapooleks ametiühing.

Nõudmised võivad olla ja enamasti ongi sarnased erasektori töövaidlustega – palk ja töötingimused. Samas oleks huvitav kuulda seletust, kuidas saab sisuliselt, mitte vaid otsest seadusetähe rikkumist vältides, välistada igasugused poliitika elemendid läbirääkimistel, kus kaks osapoolt on selgelt poliitilised ning võimalikud lahendused sõltuvad suurel määral poliitilistest otsustest.  

Juba ainuüksi läbirääkimiste kolmepoolsus teeb osa avaliku sektori töövaidlused hulga keerukamaks kui eraettevõtete töövaidlused. Leplikes oludes toovad kõik läbirääkimistele kaasa kasulikke infokilde ja see on tore. Keerukuse mõistmiseks tuleb tähele panna, et ühe osapoole lisandumine toob mängu ka lisanduvad lõpptulemuse võimalused ning lisaks infole ka infoaugud. Piltlikult võib öelda, et kolmepoolsed läbirääkimised on kahepoolsetest keerulisemad, nagu ka kuup on ruudust keerulisem.

Me näeme ju ka Eestis, kuidas omavalitsused lükkavad ette ministri ja vastupidi. Olemuslik põhjus on see, et võimalikke lahenduse elemente on palju rohkem kui tüüpilises erasektori vaidluses, kus konkreetsel tööandjal kas on või pole raha ja tahtmist palka tõsta. Näide sellest on koolivõrgu korrastamise mängutoomine.

Tühi ja täis leivakott

Miks õpetajad just nüüd streikima hakkavad? Konkreetseid seletusi oskavad asjaosalised kindlasti paremini anda, ent mõnele seaduspärale võiks tähelepanu juhtida. Absoluutne enamik kollektiivsetest töövaidlustest lahendatakse kõikjal läänemaailmas streigini jõudmata (laias laastus üks streik 50 vaidluse kohta). Ka seadused suunavad osapooli läbirääkimistele ning reeglid on kirjutatud nii, et streik oleks viimaste vahendite hulgas.

Pikema aja ja suurema arvu riikide statistika põhjal väidetakse, et streike on rohkem siis, kui majandus kasvab ja töökohti tuleb juurde. Siis, kui majandus langeb ja töökohad kaovad, on streike vähem.

Seletuses tuleb mängu informatsioon ja enese võrdlemine teistega. Kuidas inimesed teavad, kas märss on tühi või täis, kas just praegu on mõtet palka juurde nõuda? Asja lähemalt vaadates selgub, et ega päris täpselt ei teatagi – informatsioon on enamasti ebatäpne ja ka jaguneb vaidlejate vahel ebaühtlaselt.

Läbirääkimistel jagavad pooled infot, aga nad ei pruugi üksteist uskuma jääda. Kui töötajad teavad, et majandus kasvab ja mujal on palku tõstetud, siis on ka neil mõttekas proovida palka juurde nõuda. Samas ei pruugi konkreetse tööandja kontoseis sugugi olla paranenud samas taktis teistega ning ta ei saa nõudmisi rahuldada. Üks võimalik tulemus on streik.

Kui me kuuleme streikidest riikides, mis on ennast lõhki laenanud, oleme imestunud. Küsime, kas «nad seal» tõesti aru ei saa, et tühja märsi võib niidijuppideks harutada, aga ega sellest söönuks saa? Meie vaatame kaugelt teise riigi avaliku sektori eelarve tasakaalu ning meil on samal ajal raske hoomata, et Mikise ja Kostase jaoks on tähtis nii nende isiklik kui ka nende ametigrupi suhteline positsioon ühiskonnas.

Teiseks, kõikvõimalike kokkuhoiuplaanidega koostataksegi ju sedagi nimekirja, kes on tulevikus riigi leivalt maas, kes mitte. Loomulikult on küsimus ka inimeste eneseväärikuses, mitte ainult leivas.

Tank ja aabits

Iisraelis sidusid õpetajad oma streigi metafoorselt riigikaitsega. «Mina olen väärt vähemalt sama palju kui tank Merkva,» oli üks protestiv õpetaja oma plakatile kirjutanud. Tel Avivi linnapea Ron Huldai tsiteeris meeleavaldusel Ben-Gurioni sõnu, et haridus on sama tähtis kui riigikaitse.

Linnapea sõnum oli seda mõjusam, et ta oli ise olnud nii koolidirektor kui lennuväeohvitser.
Ka meile Eestis pole eksistentsiaalne hirm võõras, ent õnneks ei taju me seda oma igapäevaelus sama teravalt kui iisraellased. Loosung «haridus on tiksuv kellapomm» mõjub Jeruusalemmas teisiti kui samade sõnade kordamine näiteks Viljandis.

Esiteks loodigi õpetajate ametiühingu sõnumites sisaldunud riigikaitse metafooride abil publikuga kontakt. Alles järgmiseks kritiseeriti eelarvet ning öeldi, et riigi kaitsmiseks on õpetaja vähemalt sama tähtis kui mõni uus relv. Ent isegi relvaoste kritiseerides ei asutud raamatut ja mõõka vastandama, vaid väideti, et sisuliselt on ka haridus riigikaitse osa. Kas rahulikult järele mõeldes neid asju nii lihtsakoeliselt ühte patta panna saab, on iseasi.

Eesti olud on mõnevõrra teised. Kaitsekulude otsustav tõstmine kahe protsendini annab kõigile riigi leival olijatele märku, et riigil raha on, ja reljeefselt näidatakse kätte koht, kuhu raha läheb. Küllap ongi see üks infokildudest, lisaks majanduskasvule, mille järgi näiteks õpetajad oletavad, et nõudmistega väljatulekul on just praegu mõtet – mäng väärib küünlaid.

Hoopis iseasi on kaitsekulude näite kasutamine avalikkusele suunatud sõnumites. Riigikogu liikme Kalvi Kõva (SDE) sõnad ilmestavad seda vastandust: «Valitsus peaks kasutama sama meetodit, mida ta soovitab haridussüsteemile: leidma õpetajatele palgaraha eelarve sisemistest reservidest.

Ma pole sugugi kindel, et kaitsekulud peavad tuleval aastal kasvama nii kiires tempos, nagu valitsus plaanib.» (Pärnu Postimees 7.12.11) Tuntud lasteaedade-rahastaja Edgar Savisaar kirjutas koguni artikli pealkirjaga «Uute tankide asemel lasteaiad korda» (Õhtuleht 18.11.11).

Õpetajad ja nende ametiühing on kaitsekulude teema oma retoorikasse võtmisega olnud poliitikutest ettevaatlikumad ning teevad minu arvates targasti. Pakkumine, et õpetajate palgatõusuks vajaliku raha saab kätte maksuvõlglastelt, kõlab palju vaimukamalt.

Pea pilvedes, rahakott mudas

Õpetajad on mitmes mõttes kummaline osa ühiskonnast. Ühtpidi ootame, et õpetajaks hakkaksid andekad ja tublid – OECD soovituse järgi inimesed edukaima viiendiku hulgast. Teistpidi maadeldakse palgaküsimustega heal juhul kusagil keskmise kandis.

Ühiskond näeb õpetajaid noorte sotsialiseerijatena ning tasapisi mõistetakse isegi seda, et kaubamajast laenatud teenindusmetafooridega pole kohane õpetaja ja õpilase suhet kirjeldada – ootame palju rohkemat, kui otsesesõnu kirja on pandud. Samas puudub õpetajate ümber selline korporatiivne kaitsekiht, nagu on traditsiooniliselt juristidel või arstidel.

Õpetaja on kogu aeg teiste inimeste keskel, aga samas ikkagi üksi? Õpetajat saadab ta eriala oma missiooni, traditsioonide ja eetikaga, mille kokku sobitamine pedagoogika ja kooli tegelikkusega ei pruugi olla sugugi lihtne. Rõõm lahenduste loomingulisusest jääb aga enamasti vaid ta enda teada, ehkki ta rakendab neid ju terve klassitäie laste ees. Kuidas peaksid lapsed oskama hinnata, mis oleks võinud olla teisiti ilma nende õpetaja nutikuseta?

Mis tunne võib küll õpetajal olla, kui kusagilt edufondist või arenguliidust kõmistatakse tema poole ärijuhtimise tarkuseteri, aga maksta ei taha keegi?

Peaasi, et oleks koht, kuhu laps tööajaks ära anda?