Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: telekanalitel polnud tahet vana-aastaõhtul särada

Aastavahetuse telesaadete puhul tundus Väino Koorbergile, et ETV on uus Kanal 2. «Tore, rahvalik, laadanaljadega täidetud teleprogramm,» kirjeldas ta Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses». 

Rein Lang ütles vastu, et talle tundub juba mitmendat aastat, et eestlased on pisut ossid. Kõigi telekanalite visuaal ja programmi ülesehitus sarnaneb üks ühele omaaegse kesktelevisiooni «Kutsuva tulukesega». «Palju kulda-karda, intervjuud kuulsate ja edukate inimestega, šampanjaklaas kindlasti käes, mingisugune imelik läige silmades.»

Koorberg täiendas, et šampanjaklaaside puhul jäigi talle silma, kuidas Anu Saagim ja Marko Reikop tegid väga toredat alkoholireklaami. Seda hoolimata asjaolust, et ETVs on reklaam keelatud ja televisioonis laiemalt alkoholireklaam piiratud. «Kes käis viimastel päevadel ringi Tallinna kesklinnas, märkas, et päris mitmes vinoteegis esitleti sedasama šampanjat. Aga see ei ole reklaam kindlasti.»

Lang sõnas, et ta ühineb kriitikutega, kes nägid sellel vana-aastaõhtul telekanalitel kõrgendatud vastutust. Riik ja arstid olid andnud soovituse püsida kodus pereringis ning sellisel juhul on televiisor paratamatult lauakaaslane. Ta selgitas, et kui vaadata lahknevust avalik-õigusliku ringhäälingu ja eraringhäälingu vahel, siis eraringhäälingul oli suur äriline võimalus saada endale positiivset imagot, sellega saada endale uusi kliente, vaatajaid, võib-olla ka rohkem reklaamiraha. Järelikult tuli sinna panustada.

Lang lisas, et avalik-õiguslikul kanalil on seaduslik kohustus pakkuda vaatajatele midagi, mis aitaks neil – naljaga pooleks öeldes – rasket õhtut üle elada. «Selle koha pealt vaadates oli pilt tegelikult üsna nukker,» heitis ta ette. Halvaks märgiks Langi silmis olid ka figuurid, kes ratsutasid läbi kõigi kolme telekanali. «See näitab seda, et tegelikult pole jõudu, jaksu ja minu arvates ka tahet inimestele midagi huvitavat pakkuda.»

Koorberg kutsus üles telekanaleid leidma erinevaid segmente ja ei sätiks kõik keskmist vaatajat Morna küla rahvamajja. ETV-lt oleks ta oodanud intelligentsemat ja uudislikumat programmi. Šokeeriva elamusena tõstis ta esile viis minutit enne presidendikõnet eetris olnud «Seenelkäigu» filmi stseeni «Hüppa ja karga» telemängust, kus saatekülalised hööritasid tagumiku abil pappkarbist tennisepalle välja. «See oli minu jaoks pisut üle piiri rahvustelevisiooni jaoks. Mõtlesin, kas ma selle jaoks oleksin pidanud eelarveraha maksma.»

Ajalehtede kojukandest ja Lätist

Jutuks tuli ka posti kojukande hinnatõus. Koorberg arutles, et nad võivad küll kiita lugusid paberajakirjanduses, aga küsimärgi all on, kuidas need lood jõuavad Ida-Virumaale, Valgamaale ja Saaremaale. See muutub iga aasta keerulisemaks. Ka tänavu tõusis aastavahetusel kojukande tasu 8,7 protsenti, mis on suur hüpe. Koorberg meenutas, et sellised hinnatõusud lajatasid möödunud sajandi 1990. aastatel. Raske on äritegevust pikaajaliselt planeerida, kui on teada, et kõik hinnad tõusevad kümnendiku võrra aastas.

Eesti Post ja väljaanded pidasid läbirääkimisi ning jõudsid Koorbergi silmis Iiobi lahenduseni, kus Eesti Post on sidunud ajalehe kojukande hinna ajalehtede koondmahuga ehk kui tükiarvestuses jääb ajalehti vähemaks, siis hind igale lehele tõuseb. Ise on Eesti Post kulusid optimeerides halvendanud kojukannet maapiirkondades, mistõttu kohalikud ajalehed said sahmaka kaela ja nende hommikune kojukanne läks pärastlõunaseks, kritiseeris saatejuht.  

Lang lausus, et ei tohi olla nii lihtsameelne, et Eesti Posti hinnatõusust saaks järeldada kojukande muutumist ülikvaliteetseks. 

Koorberg tõstis esile, et sellest aastast on Lätis keelatud omavalitsustel asutada ja välja anda oma ajalehti. Samuti tuleks olemasolevad lehed kinni panna. Erandina on lubatud omavalitsuse otsuseid ja teateid sisaldavad infobülletäänid. Ka meil on riigikontroll juhtinud tähelepanu omavalitsuste väljaannete politiseerimisele.

Lang märkis, et teda huvitab vaidlus, kas keelamine on Läti põhiseadusega kooskõlas. Tegemist on tugeva piiranguga omavalitsustele oma informatsiooni levitamiseks. «Alati tekib küsimus, kus läheb infobülletääni ja ajalehe piir. Kas foto võib olla või ei või olla? Mis siis järgmiseks? Keelame näiteks oma informatsiooni edastamise ringhäälingus?»

Kohtuasjade avalikustamisest

Lisaks võtsid saatejuhid vaatluse alla kohtupidamise avalikustamise ja kajastamispiirangu ajakirjanikele. Justiitsministeerium on proovinud lahendada probleemi, et suur osa kohtuasjadest ei lahene kohtusaalis otsuse välja kuulutamisega. Samuti on ebaselge, kes ja kuidas saab tutvuda toimikutega ning kellel on õigus jälgida virtuaalsete kohtuistungite ülekannet. Koorberg meenutas, et juba möödunud sajandi lõpus oli ajakirjanikel keeruline motiveeritud kohtuotsust kohtust kätte saada. 

Kokkuleppemenetluste puhul on ministeerium välja pakkunud laia valiku eri võimalustest: kohtulahendi avalikustamine veebis, kohtulahendi resulotiivosa avalikustamine ja kohtulahendi väljastamine põhjendatud päringu alusel ilma delikaatsete isikuandmeteta. Koorberg mõtiskles, et ajakirjanikud ja meedialiit on muutunud pisut närviliseks ning kardavad, et avalikkusel ei pruugi varsti enam kohtupidamisele ligipääsu olla. 

Lang ütles vastu, et ajakirjandus peaks peeglisse vaatama. Kui meedia avalikustab andmeid tunnistajate ja kannatajate kohta viisil, mida nad tegelikult ei soovi, ent ajakirjandus ikkagi põhjendab oma tegevust avaliku huviga, siis see on Langi silmis kurjast. Kaasaegne tehnoloogia paneb kannatanute ja tunnistajate isikuandmed suure surve alla. 

Koorberg ütles, et paljude oluliste kohtuprotsesside puhul pole siiski teada, kuidas need käivad või mille üle arutleti. Näiteks Mati Alaveri kaasusest on avalikkus seni saanud killukesi, mitte tervikut. Kui välja töötatud seaduseelnõu vastu võetakse, muutub kohtupidamine kinnisemaks, mitte avalikumaks. Lang nõustus Koorbergi sõnadega, et diskussiooni on vaja. Samas kardab ta, et sellisel juhul kaevuvad mõlemad pooled kaevikutesse.