Gruusias möödus just parlamendivalimiste kaks vooru, ent opositsioon nõuab uusi valimisi. Riigikogu saadik Marko Mihkelson hindas Kuku raadio saates «Välismääraja», et olukord on terav.
Mihkelson seletas, et opositsioonierakonnad võtsid novembri alguses vastu ühisotsuse, et nad boikoteerivad parlamendi töös osalemist. Oluline on ka arvesse võtta, et see otsus hõlmas tervet rida erakondi, kes said valimistulemuste põhjal parlamendis kohti, mitte vaid üht-kaht parteid. Diplomaadid Thbilisis otsivad praegu kompromissi opositsiooniparteide ja valimised võitnud erakonna Gruusia Unistus vahel.
Saatejuht Hannes Hanso tsiteeris, et opositsioon süüdistab Gruusia Unistust häälte varastamises, võltsimistes, ähvarduste ja äraostmiste kaudu valimiste võitmises. Siiski, sarnased süüdistused järgnevad peaaegu kõikidele valimistele, märkis ta.
Kannik sõnas, et süüdistustel võib mingi piirini olla tõsi taga, sest väga erinevad opositsiooniparteid on olnud etteheidetes üksmeelsed: alates Gruusia rahvuslikust liikumisest kuni avalikult Vene-meelsete patriootide alliansini välja. Kui võrrelda 2016. ja 2012. aasta valimistega, siis saab ka üsna kindlalt öelda, et rikkumiste mastaap oli suurem. «See on põhiline põhjus, miks olukord praegu on nii kriitiliseks läinud,» ütles Kannik. Ent ta täpsustas, et Gruusia valimisi ei saa võrrelda Valgevenes toimunuga, kus valimised täiesti varastati.
Mihkelson nimetas praegu Gruusias toimuvat Saakašvili-efektiks. «Gruusia lähiajaloos pole võtta head kogemust, kus poliitilised erakonnad suudaksid moodustada koalitsiooni. Jah, on moodustatud poliitilisi liikumisi ühe katuse alla –»
Hanso täpsustas, et ka Gruusia Unistus ise on kompott erinevatest poliitilistes jõududest. Mihkelson nõustus, ent selgitas, et Gruusia poliitiline süsteem on keerlenud ümber ühe domineeriva figuuri. Pärast Saakašvilit tõusis esile Bidzina Ivanišvili, kes 2012. aastast on olnud majakas, mille ümber poliitiline otsustusväli on toiminud.
Kannik selgitas, et Ivanišvili puhul on tegu ärimehega, kes varad omandas 1990. aastatel erastamise käigus Venemaal ning naasis Gruusiasse Saakašvili kutsel, misjärel läksid nad omavahel tülli. Kanniku hinnangul põhinebki Ivanišvili võim rahal, mille abil ta inimesi enda ümber koondab. Ühtlasi on Ivanišvili võim problemaatilisem kui kunagi Saakašvili käes olnud mõju, sest oligarh oli viimati riiklikul ametikohal 2013. aastal, kui ta lahkus peaministrikohalt. Vahepeal ei olnud ta isegi partei esimees. Formaalselt pole Ivanišvili ühelgi valitud ametikohal ning see pole demokraatias hea näitaja, argumenteeris Kannik.