Aja auk. Bänd, kelle saatel astus inimene Kuule

Simeon Coxe esinemas Silver Applesiga Barcelonas 2008. aastal. Foto: Wikipedia

Mõnikord on nii, et tahad rääkida kellelegi mingit lugu. Tõestisündinud lugu. Aga see lugu on kuidagi nii huvitav, et võiks olla ka välja mõeldud. Siis olen ikka mõelnud, et miks küll peaks üks hea lugu päriselt juhtuma, kui selle saaks ju välja mõelda. Milleks kogu see juhtumiste ja arengute vaev, kui kõik võiks sündida peaaegu et sõrmenipsust ja tubastes, mugavates tingimustes.

New Yorgi bändi Silver Apples lugu on just midagi sellist. Kuna nende põhimees Simeon Coxe septembri alguses meie hulgast lahkus, on veel enam põhjust seda rääkida. Kuid oleks ka ilma selleta, sest pole patt nimetada Silver Applesit üheks paremaks ja mõjukamaks bändiks rock-muusika ajaloos, ehkki paljud sellest bändist midagi ei tea või vähemalt pikka aega ei teadnud.

Silver Apples alustas tegevust 60ndate keskel pigem traditsioonilisemat sorti rock-bändina ja nime all Overland Stage Electric Band. Peagi kaasas Coxe bändi kõlapilti ühe vana, II maailmasõja aegse ostsillaatori, mis undas ja tegi kõikvõimalikke muid paljude jaoks võõraid ja ebameeldivaid hääli. Bändiliikmed pudenesid selle peale bändist ning alles jäid vaid Coxe, tema ostsillaator ja trummar Danny Taylor. Nimeks võeti endale Silver Apples – ei teagi, kas ühe WB Yeatsi poeemi või avangardhelilooja Morton Subotnicku elektroonilise teose «Silver Apples of the Moon» (1967) järgi.