CDU peasekretär Paul Ziemiak: Valgevenes on võimalik ajalooline läbimurre (3)
EL ja Venemaa võiksid koos sillutada teed demokraatlikule üleminekule Valgevenes ning luua seeläbi uuesti vastastikuse usalduse, kirjutab Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) peasekretär Paul Ziemiak.
Valgevene inimesed on üles tõusnud. Rahumeelselt, julgelt, vapralt. Lilled käes, seisavad nad vastakuti mehega, kes on varastanud oma rahvalt enesemääramise vabade valimiste kaudu. Nende inimeste julgus, kes hakkavad diktaator Lukašenkale vastu hoolimata poliitiliselt motiveeritud vahistamistest, jõhkrast riigi vägivallast, veekahuritest, vanglabussidest ja politseiautodest, pisargaasist, kumminuiadest ja valgusgranaatidest, on imetlusväärne ja innustav. Tohutule hulgale kumminuiadega eripolitseinikele, kellel on vabad käed sadistlikeks vägivallaorgiateks, seavad nad vastu lõputuna näivad rahumeelsed inimketid. Eelmise pühapäeva seisuga oli hinnangute järgi kuni pool miljonit meeleavaldajat – ainuüksi Minskis!
Just seetõttu, et jagame seda ajaloolist kogemust, ja just seetõttu, et teame, kui keeruline on see tee, peame nüüd seisma rahumeelselt protestivate Valgevene inimeste kõrval.
Oleme tunnistajaks ajaloolisele võimalusele, mille nimel sajad tuhanded valgevenelased rahuarmastavalt võitlevad. Võimalusele, mida kasutasid 1989. aastal ka inimesed Ida-Saksamaal, minu sünniriigis Poolas ning kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. Rahumeelne revolutsioon näitas tollal, et rahva tung vabaduse ja õigluse järele suudab ületada riikliku valede masina, müürid, okastraadi ja tulistamiskäsu. Just seetõttu, et jagame seda ajaloolist kogemust, ja just seetõttu, et teame, kui keeruline on see tee, peame nüüd seisma rahumeelselt protestivate Valgevene inimeste kõrval.
Nende inimeste vapruse sümbol on Svetlana Tihhanovskaja. Tema esindab nende kodanike julgust, kes lähevad oma vabaduse nimel tänavatele. Solidaarsuse märgina oli mulle tähtis temaga Vilniuses kohtuda, et kõnelda sellest, mida Valgevene inimesed tahavad oma riigi jaoks saavutada. Kui inimesed lepivad omaenda perekonna puutumatuse ohustamisega, kui naine tõuseb hoolimata oma mehe vahistamisest üles mitte ainult oma pere, vaid riigi kõigi inimeste vabaduse eest, siis on see panus, mida paljud meist vaevalt ise oskavad ette kujutada. Juba praegu kutsutakse teda meie pool õigusega Minski kangelannaks.
Ehkki vajame tugevaid märke, ei piisa ainuüksi solidaarsuse väljendustest. Euroopa Ülemkogu otsus mitte tunnustada Lukašenka võltsitud tagasivalimist on seetõttu õige ja oluline. Valimiste võltsijad ei ole valimiste võitjad. Valimised Valgevenes ei olnud vabad ega õiglased.
Kuid Aleksander Lukašenka on midagi enamat kui valimiste võltsija – ta on jõhker diktaator. Järjekindla vastusena sellele peavad olema sihipärased sanktsioonid tema, tema lähikonna ja kõigi nende vastu, kes on valimispettuste ja vägivallalaine kaassüüdlased. Nende hulka kuuluvad õiguskaitseasutuste juhid, kes osalesid jõhkrates repressioonides sõltumatu meedia, ajakirjanike, aktivistide ja rahumeelsete meeleavaldajate suhtes. See peab kehtima ka üksikute politseinike kohta. Olukorras, kus neile lubati karistamatust ning nad lähevad kiivri ja vormiriietuse anonüümse kaitse all operatsioonidele, vastutab igaüks oma tegude eest ise ega saa peita end mistahes käsust põhjustatud hädaolukorra taha. Paljud kasutasid seda „vabadust“ vägivallaorgiateks. Selle eest tuleb võtta nad vastutusele – Valgevene seaduste järgi, kuid vajaduse korral ka rahvusvaheliselt.
Sanktsioonid peaksid hõlmama varade ja pangakontode külmutamist ning ELi sisenemise keelde. Kui Lukašenkal peaks õnnestuma oma võimu endiselt vägivalla abil säilitada, peame mõtlema ka valdkondlikele majandussanktsioonidele režiimiga tihedalt seotud tööstuste vastu. Piiravaid meetmeid tuleks kehtestada ka keskvalimiskomisjoni ning piirkondlike ja kohalike valimiskomisjonide liikmete kohta, kes osalesid valimistulemuste massilises võltsimises.
Kõige parem oleks siiski, kui Lukašenka võimaldaks oma rahvale ikkagi veel rahuliku ülemineku ja rahumeelselt tagasi astuks. Võib-olla annaksid inimesed siis talle ühel päeval tema kuriteod andeks. Keskvalitsus, aga ka kohalikud omavalitsused ja asutused peavad alustama dialoogi streikivate ja protestivate inimestega ning tunnustama Svetlana Tihhanovskaja algatatud koordinatsiooninõukogu ja rääkima üksteisega teest uute valimisteni. Põhiõigused, nagu kogunemisõigus ja väljendusvabadus, tuleb tagada kogu riigis jätkusuutlikult. Eelkõige tuleb aga säilitada õigus teavet vahetada. Interneti väljalülitamine, ajakirjanike vahistamine või tohutu surve vabale meediale on täiesti vastuvõetamatu. Ajakirjandusvabadus peab järjepidevalt kehtima.
Sanktsioonid peaksid hõlmama varade ja pangakontode külmutamist ning ELi sisenemise keelde.
Eelkõige on oluline vägivald viivitamata lõpetada. Ministrid, kõrged riigiametnikud, julgeolekujõud ja politseinikud ei tohi enam kauem täide viia kuritegelikke käske oma rahva vastu ning peavad asuma rahva poolele, keda nad on vandunud kaitsta. Verevalamine tänavatel, vanglahoovides ja režiimi piinakeldrites peab lõppema.
Lukašenka režiim peab viivitamata vabastama poliitvangid ja meeleavalduste ajal meelevaldselt vahistatud inimesed. Tuleb välja selgitada ja uurida, mis on juhtunud paljude kadunud inimestega.
Valgevenelased ei taha revolutsiooni ega geopoliitilist pööret. Nad lihtsalt soovivad, et nende kohta kehtiks õigus ja vabadus, mille tagab neile nende endi põhiseadus. Tänapäeva Valgevene tegelikes oludes tähendab see demokraatlikku ja rahumeelset muutust. Nad tahavad vabalt ja iseseisvalt otsustada oma riigi tuleviku üle.
Sellise muutuse alus on dialoog. Seda opositsiooni valitud kurssi tuleb toetada ja aidata sillutada teed vabadele valimistele rahvusvaheliste standardite järgi. Nii võiks näiteks OSCE, kuhu paljude lääneriikide kõrval kuuluvad ka Valgevene ja Venemaa, seda protsessi vahendada. Venemaa presidendi Vladimir Putini katse veenda Lukašenkat OSCE-poolse vahendamise vajalikkuses näitab, et Venemaa ja EL kui Valgevene mõlemad naabrid võiksid kokku leppida ühiselt toetatavas tees.
Asi ei ole tees, mis viib riigi ühepoolselt läände või Venemaa poole. Minsk ei ole Kiiev.
Valgevene rahva suveräänsus peab olema seejuures selgelt esikohal. See tähendab, et rahvusvaheline riikide kogukond saab seda teed toetada, kuid ei tohi teha otsuseid üle valgevenelaste peade ega sekkuda nende siseasjadesse. Asi ei ole tees, mis viib riigi ühepoolselt läände või Venemaa poole. Minsk ei ole Kiiev. EL ja Venemaa peaksid dialoogis Valgevene ja üksteisega muutust konstruktiivselt toetama ning olema koos osa lahendusest.
Kui see õnnestuks, oleks rahu Valgevenes ja Valgevene jaoks kestev, tõeline ja ühine ning võiks levida kogu piirkonnas. Selline Valgevene lahendus võiks luua inspiratsiooni ja usaldust ning saada lähtepunktiks uue peatüki avamisele lääneriikide ja Venemaa suhetes.
Valgevene on püüdnud alates 2014. aastast olla aktiivne ida ja lääne vahendaja. Minski välispoliitika populaarne minapilt on piirkondliku julgeoleku doonor. Ehk on meil võimalus aidata see eesmärk – hoopis teisel viisil, kui seni arvatud – ajaloolise läbimurdeni? Igal juhul peaksime tegema kõik, et seda koos üritada.
Autorist
Paul Ziemiak on Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) peasekretär. Ta on sündinud 1985. aastal Poolas Szczecinis. 1988. aastal kolis ta Iserlohni Nordrhein-Westfalenis ja 1990. aastate lõpust on ta tegutsenud CDUs. Aastatel 2014 kuni 2019 oli ta Junge Unioni esimees, alates 2017. aastast on ta Bundestagis, alates 2018. aasta detsembrist on Ziemiak CDU peasekretär.