Hiljuti ilmunud Katrin Kurmiste romaan «Tuulekülv» kujutab kaasahaaravalt Eesti lähiajaloo üht traagilisemat ja heitlusterohkemat aastat – 1941. aasta juuniküüditamist ja sellele järgnenud metsavendlust, tegevuskohaks Rakvere ümbruse külad ja metsad. Romaan algab 14. juuni varahommikuste sündmustega ning lõpeb metsavendade ja punaste ägedate lahingute, vallamaja süütamise ja sakslaste lähenemisega.
Küüditamisjärgne pilt Virumaast on õõvastav – paljud talud on jäänud tühjaks, põllud sööti, mehed kadunud metsadesse. Elu kaotas või Siberisse küüditati eesti rahva tegusam osa – ärksad taluperemehed, intelligendid, töökad ja aktiivsed inimesed, kes kujutasid ohtu uuele režiimile.
Teisalt on mõtlemapanev ka pilt punase elemendi rohkusest Eesti külas – leidub uue võimu käsikuid, öördajaid, kaasajooksikuid, komnoori (nt Liitopite perekond), kes pälvivad külaelanike vaikiva põlguse. Rahva vastupanutahet, ühtehoidmist aga ei murra ei punavõimu terror ega hävituspataljonlaste hirmuteod.
Kirjaniku eeltöö romaani kirjutamisele on olnud põhjalik. Tekstis leidub tsitaate omaaegseist ajalehtedest, poliitikute kõnedest, rohkeid märke on ka arhiivi- ja ajalooallikate kasutamisest. Kirjanik on selle loo kirjutajale telefonivestluses koguni tunnistanud, et romaan on «minu vanemate lugu» – liin, mida romaanis kannavad riigivolikogu liige Endrik Tapper ja tema naine Maarja. See perepärimuslik tahk muudab romaani eriti väärtuslikuks, annab sellele koguni eheda ajastudokumendi mõõtme.
Katrin Kurmiste (neiuna Tartu) kursusekaaslasena tean, et ta isa oli esimese Eesti Vabariigi ajal riigivolikogu liige, punaste tulekul metsavend, kes hiljem varjus kümneks aastaks talukeldrisse, ning et ta emal oli sõjajärgsel ajal suuri raskusi nelja lapse toitmisega. Ilmeka seigana on jäänud meelde Katrini tähendus 1960. aastatel Tartu Ülikooli sööklas, et hernesupist käib ta siiani kauges kaares mööda – peres oli kuid, mil emal polnud lastele anda muud sööki kui veega keedetud herneid. Nüüd on ta üllatuslikult avaldanud romaani oma vanemate saatusest tol keerulisel 1941. aastal.
Kuigi «Tuulekülvi» saamisloos mängib määravat osa isiku- ja perekonnalooline tagapõhi, on romaani haare siiski palju laiem. Selle keskmes on Eesti riigi ja eestlaste saatuse teema, küsimus poliitilistest ja isiklikest valikutest ajalooliste heitluste perioodil.
Siin pole küsimuse all ainult Eesti kõrgemate riigijuhtide langetatud saatuslikud otsused nn baaside lepingu sõlmimisel, valikute ees seisavad ka romaanitegelased – nii need, kes pagevad punaterrori eest metsadesse või üle merejää Soome, kui ka need, kes omakasust, võimuihast, pimedast klassivihast või kadedusest aetuna asuvad ülekohtu ja vägivalla leeri, teenima võõrvõimu.
Ühe perekonna ja külaelanike lugu on seega kasvanud üle ühe riigi ja rahva heitluste, vägivallale vastupanu ja püsimajäämise looks.
Romaan on kirjutatud emotsionaalselt kaasahaaravalt, selle värvikad ja elulised tegelased, kelle hulgas on äratuntavaid ajaloolisi isikuid, ajendavad lugejaid otsima neile reaalelulisi vasteid, prototüüpe. Taiplikumad tunnevad ära ka Rakvere lähedase Hallaku valla või Aidaku rannaküla.
Rohkesti on meeldejäävaid ja mõjukaid episoode, nt kirikuõpetaja ja rahva spontaanne jumalagajätt küüditatutega või lahing metsas ja metsavendade taganemine sohu.
Punased tegelased on tapjad ja taludepõletajad. Enkavedeelane Leo Juudas on valele ja vägivallale rajatud totalitarismi tugiisikuid, inimliku näo kaotanud punavõimu sümbol, kes ka skeemina väljendab hästi autori viha ja kättemaksu emotsiooni. Romaanitekstis võib sageli kohata lõikavat irooniat, sümboleid, ajaloolisi paralleele, sisse on pikitud omaaegseid pilalaule, anekdoote, rahvalikke värvikaid ütlemisi.
Selgete poliitiliste seisukohtade, hoogsalt arenevate sündmuste ja eheda ajastutunnetusega rahvusliku romaanina hakkab «Tuulekülv» kuuldavasti loetavuselt rühkima eesti algupärase ilukirjanduse edetabeli etteotsa. Lugejail tasub oodata romaanile ka järge.
Raamat
Katrin Kurmiste
«Tuulekülv»
Varrak, Tallinn, 2011
325 lk