Maailm koroona haardes

FOTO: Shutterstock

Tõenäoliselt on Covid-19 kriis meie eluaja suurim sotsiaalne eksperiment. Me ei tea, millal ja kuidas see lõppeb. Jätkuvalt on liiga vara ennustada, milliseks kujuneb eurooplaste nägemus oma ühiskonnast. Ent mingisugused muutused on juba aset leidnud selles osas, kuidas tajutakse Euroopast väljaspool asuvat maailma ja Euroopa Liidu rolli inimeste elus, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu juht Mark Leonard.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Koroonakriisi algstaadiumis ei peetud avalikku arvamust vajalikuks poliitiliseks mõjuteguriks. Aga kriisi järgmises faasis, ajal, mil valitsused võtavad uusi kohustusi ja proovivad majanduse taastamiseks koguda triljoneid, ei piisa vaid Brüsseli ja teiste Euroopa pealinnade kavandatud plaanidest.  Poliitikud peavad oma meetmete põhjendamiseks leidma sobiliku keele ja raamistiku. Selleks on vaja mõista, kas ja kuidas on Covid-19 muutnud avalikkuse hirme ning ootusi.

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) poolt eurooplaste seas tehtud küsitluse tulemused on esmapilgul paradoksaalsed: eksisteerib nii suur toetus Euroopa koostööle kui ka pettumus seniste institutsioonide tegevuse osas.  Ühest küljest ütleb enamik küsitletud inimestest, et kriis on neid veennud edasise EL koostöö vajaduses. Seda 51–52% Rootsis ja Prantsusmaal ning kuni 80% Hispaanias ja 91% Portugalis. Teisest küljest kurtis enamik küsitletutest, et EL ei tõusnud oma ülesannete kõrgusele, sh 63% Itaalias ja 61% Prantsusmaal. Ehk sellest veelgi muret tekitavam on asjaolu, et suurem hulk inimesi väitis nagu EL oleks olnud ükskõikne (nii väitis enam kui pool vastajatest Prantsusmaal).