Postimehe väitlus: 3

FOTO: www.candle4tibet.org

Võistlusväitlejate ütlus «väitlejad olid kui kaks teineteisest mööduvat laeva» kirjeldab olukorda, kus jaatav ja eitav pool räägivad kumbki oma juttu ning omavahel ei suhestu. Õnneks jõudsid Jürgen Ligi ja Tanel Kiige juhitud väitluslaevad poole väitluse ajal siiski üksteisele lähemale.

Jaataval poolel väidelnud Jürgen Ligi alustab oma sõnavõttu teemal «Kas valitsus pingutas koroonakriisis üle» öeldes, et kriisi ajal kehtestatud piirangute üle ta hinnanguid ei annaks, kuid selgelt jättis soovida kriisiaegne kommunikatsioon. Ligi toob nii avasõnavõtus kui väitluse jooksul hulgaliselt näiteid, mis ilmestavad tema poolt tõstatatud kommunikatsiooniprobleemi – maskide kasutamine, segadus kriisi pikendamisega, koolide sulgemisega, hanerasva kasutamisega jne. Ligi sõnul ei puuduta küsimus valitsuse tegevusest pelgalt viiruse vastu võitlust, vaid tegemist on mitmekesise probleemiga, kus sõnumite seadmine on väga oluline komponent. Siinkohal oleks Tanel Kiik võinud jõulisemalt kahtluse alla seada seda, kas selline tõlgendus teemas sõnastatud väitest oli aus. Nõnda oleks võib-olla juba väitluse alguses jõutud just lõpuosas ajapuuduse tõttu poolikuks jäänud aruteluni, mis puudutas konkreetseid meetmeid.

Tõenäoliselt tabas sellise fookusega avasõna sotsiaalminister Kiike veidi ootamatult ning tema esimene sõnavõtt puudutas peamiselt kriisis tehtud otsuseid ning viitas nende otsuste edukusele.

Vastusena Ligile väitis ta, et valitsusel ja asjakohastel organitel oli ühtne liin, mööndes, et esinesid üksikud kõrvalekalded. Sellise tähe all möödusid väitluse esimesed sõnavõtud, ent siiski jõudsid mõlemad väitlejad üha enam ka teise poole mõtetele otsese vastamiseni. Kuna väitlusteema oli sõnastatud üsna üldiselt, tõlgendasid mõlemad pooled teemat enda jaoks mugavamaks.

Kahe peamise vaidlusküsimusena joonistusidki mõlema väitleja teemapüstitused – Ligi tõstatatud kommunikatsioon ning Kiige kirjeldatud kriisimeetmed. Kommunikatsiooni küsimuses jõudis Ligi ikka ja jälle tagasi väga erinevate koordineerimata sõnumite saatmise ning koalitsioonipartnerite isetegevuse kritiseerimiseni. Tanel Kiik kaitses valitsust, tuues välja, et valitsus hoidis siiski ühtset joont ning eristada tuleks erinevatest asutustest tulnud saadetud sõnumeid,  samas oli igal valitsusliikmel siiski enda kommentaaride tegemiseks õigus. Kiige kaitsetaktika mattus aga Ligi poolt toodud ohtra näitematerjali alla, millele eraldiseisvalt Kiik vastata ei jõudnud, kuid mida ka tema ühtse liini hoidmise põhimõte efektiivselt ümber ei lükanud. Antud väitluse lõppedes olid Ligi toodud mitmed näited veenvamad.

Väitluse kuulamise ja hindamise teeb keeruliseks asjaolu, et pooltel oli erinev tõlgendus sellest, mida väitlusteema neilt nõuab ning nõnda oli väitluse pinnalt õigus justkui mõlemal.

Kriisis kehtestatud piirangutest ning meetmetest tahtis väitluse alguses rääkida peamiselt vaid Tanel Kiik, kuid mida väitlus edasi, seda enam suhestus sellega ka Jürgen Ligi. Kui piirangute osas oli Ligi pigem toetaval seisukohal, tuues siiski väitluse lõpu poole välja erameditsiini ja koolide sulgemist puudutavad kahtlased otsused, siis peamise  negatiivse hinnangu langes kriisi leevendamiseks välja töötatud meetmetele. Kui töötukassa ning haigekassaga seonduvad meetmed olid asjakohased, siis kriitikat sai näiteks KredExit või maaelu puudutavad küsimused.

Vigadena tõi Ligi välja nii ebamõistliku rahade kasutuse ning meetme kujundamise, kui ka erakonnapoliitika ajamise valitsusparteide poolt. Tanel Kiik nõustus, et meetmete detailid vajavad muudatusi ning nende nimel ka töö käib, kuid esitatud kriitika ei tõesta siiski väitluse teemas püstitatud väidet, et valitsus pingutas koroonakriisis üle. Väitlus jäi pooleli väga põneval kohal, kus Ligi väitel olid täna tehtavad muudatused opositsiooni poolt kitsaskohtadena esitatud juba märtsi lõpus. Vastus sellele jäigi kuulmata ning seega jäi ka kogu kriisimeetmeid puudutav vaidlusküsimus poolikuks.

Mõlemat poolt võib kindlasti kiita rohke näitematerjali eest. Oleks muidugi ka veider, kui sotsiaalministril ning opositsiooni tipp-poliitikul neid varnast võtta ei oleks. Samas ei olnud iga näite puhul võimalik koheselt tabada seda, kuidas see seostub esitatud väitega. Mitmel korral hõlmas juba näide ise endas tugevat hinnangut, mida neutraalne kuulaja ei pruugi ilma selgitusega tabada.

Väitluse kuulamise ja hindamise teeb keeruliseks asjaolu, et pooltel oli erinev tõlgendus sellest, mida väitlusteema neilt nõuab ning nõnda oli väitluse pinnalt õigus justkui mõlemal: kommunikatsioonis tehti mitmeid erinevaid eksimusi, meetmed olid suures plaanis asjakohased. Kumb väitlejatest tõestas seega paremini teemat, kas valitsus pingutas koroonakriisis üle, jääb juba igaühe enda otsustada.

Kommentaar on kirjutatud väitluse täispikale heliversioonile, mida on võimalik väitluse leheloos järele kuulata.