Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse volinik Vera Jourova pressikonverentsil kõnelemas.

FOTO: Francisco Seco/afp/Scanpix

Euroopa Liit süüdistab Hiinat valeinfo levitamises ja sihikindlas koroonaviiruse paanika külvamises. Ent Hiina strateegia on laiem: kriitikute vaigistamine ja riikide ning institutsioonide survestamine on aidanud Hiinale luua endast positiivset kuvandit.

Kolmapäeval süüdistas Euroopa Liit Hiinat ja Venemaad koroonaviiruse kohta valeinfo sihikindlas levitamises. Erinevalt eelnevatest väljaütlemistest, mis on keskendunud Venemaa korraldatud valeinfo kampaaniale, on äsja avalikustatud EL-i raport Hiina vastu kriitilisem.

Euroopa väärtuse ja läbipaistvuse voliniku Vera Jourova sõnul on taolise valeinfo eesmärk nõrgestada demokraatlikku debatti ja polariseerida ühiskonda. Näiteks on Hiina levitanud vandenõuteooriaid viiruse eesmärgipärasest kasutamist rahvaarvu vähendamiseks või soovitusi ravida ennast pleegitajaga. Hiina pole ainuke, kes on kriisi ära kasutanud selleks, et külvata paanikat ja nõrgestada demokraatiat. Näiteks on Venemaa kontrolli all olev ingliskeelne uudistekanal Russia Today toetanud testimata ravimite või tsingi kasutamist Covid-19 raviks. Vandenõuteoreetikud on hirmutanud rahvast õuduslugudega vaktsiinidest, mis pidavat sisestama inimkehasse nanokiibi, läbi mille saab valitsus jälgida igat sammu, sõna või pulsi kiirenemist. Selline valeinfo on viinud ränkade tagajärgedeni – näiteks suri ühes Iraani provintsis mitu inimest pärast seda, kui levis info, et kange alkoholi joomine kaitseb viiruse eest. 

Hiina esindaja sõnul on tegu ebaõiglase süüdistusega. Hiina valeinfo süüdistused üles puhutud, samal ajal kui Hiina-vastast disinformatsiooni on ignoreeritud. Hiina välisministeeriumi pressiesindaja sõnul ei ole Hiina «kunagi pidanud uhkustama ja levitama valeinfot selleks, et parandada enda mainet».

Hiina on eelnevalt püüdnud maha suruda EL-i poolset kriitikat. Näiteks on proovitud mõjutada aprillis koostatud Euroopa välisteenistuse (EEAS) valeinfo teemalist raportit. New York Timesi väitel oli raporti esimene kavand tunduvalt Hiina-kriitilisem kui selle lõppversioon. Raport kirjutati viimasel hetkel ümber ja lõpptoode keskendus Venemaale ja kirjeldas Hiina rolli Euroopa valeinfomaastikul teisejärgulisena. Põhjuseks on väidetavalt see, et Hiinas töötavatele EL-i diplomaatidele anti selge sõnum: Hiina ei ole raporti algse sisuga rahul. Lekitatud meilid näitasid, et mitmed EEAS-i töötajad astusid raporti muutmise vastu ning süüdistasid enda ülemusi Hiina lepitamises ja enesetsensuuris. Tol hetkel ütles EL-i välissuhtluse pressiesindaja Peter Stano, et EEAS-i raportit pole keegi ümber kirjutatud ning süüdistused Hiina kaitsmises ainult süvendavad Euroopa-siseseid lõhesid. See nädal vihjas Vera Jourava, et New York Times-i süüdistus enesetsensuuris on tõenäoliselt tõsi. «On aeg öelda tõde,» ütles ta Brüsselis kogunenud ajakirjanikele.

EEAS-i raport on näide sellest, kuidas Hiina on kasutanud enda diplomaatilist ja majanduslikku võimu selleks, et vaigistada enda vastu käivat kriitikat. Hiina on hoolikalt ehitanud pilti endast kui kiiresti arenevast, tehnoloogiliselt rikkast ja rahvusvaheliselt vajalikust multipolaarse maailma kaitsjast. Xi Jingping ehitab nädalaga haiglaid, kiirronge ja pilvelõhkujaid ja demonstreerib oma liidriomadusi võitluses koroonaviirusega. Samal ajal on pidevad inimõiguste vastased kuriteod ja naaberriikide kiusamine vaiba alla pühitud. Hiina saab seda endale lubada, kasutades oma majanduslikku mõjuvõimu. Nii Saksa autotööstus kui ka Prantsuse põllumajandusfirmad sõltuvad Hiina enam kui miljardi inimesega ostuturust. Hirmutades lääneriike nende firmade tulu vähendamisega saavad nad nõuda mööndusi. EEAS-i pehmendatud raportit kirjutati just siis, kui EL püüdis jõuda Hiinaga kokkuleppele Euroopa firmade õiguste osas Hiina turul. Siis, kui Saksamaal arutati Huawei 5G tehnoloogia ohutusriske, otsustas Hiina suursaadik Saksamaale meelde tuletada, et Saksa autofirmad sõltuvad Hiina turust. Austraalia poliitik, kes soovitas Austraalial austada Hiina ekspantsionistlikke soove Lõuna-Hiina meres, sai samal ajal rahastust Hiina firmalt. Hiina turg on liiga tulus, et selle kaotamisega riskida.

Hiina mõjuvõim on märgatav ka kultuurivaldkonnas. Akadeemikud, kirjanikud ja muud kultuuritegelased on hakanud nentima, et Hiina kritiseerimine on raske ja tihtipeale ohtlik nende karjääridele. Rahapuuduses ülikoolid on pöördunud Hiina valitsuse rahastatud Konfuutsiuse instituutide poole – need on pannud püsti Hiina keele ja kultuuri keskusi. Taolised Hiina rahastatud õppeprogrammid hoiduvad Hiinat kritiseerivatest teemadest. Osad ülikoolid kardavad, et Hiina poolt saadud rahaline toetus võib tulevikus piirata nende akadeemilist vabadust. Samuti on Hiina nõudnud, et lääne kirjastused eemaldaksid enda kogudest Hiina jaoks tundlikke teemasid puudutavad artiklid. Springer ja lühiajaliselt ka Cambridge University Press nõustusid. See tähendas, et artiklid Hiina Xinjiangi provintsis toimuvatest inimõiguste rikkumistest kadusid akadeemilistest kogudest. Üks Austraalia kirjastus keeldus avaldamast raamatut, mis kirjeldas Hiina mõjuvõimu laienemist Austraalia ühiskonnas, sest kartis kohtuvõitlust Hiina mõjuagentidega.

EL-i süüdistus Hiina vastu ei ole alusetu. Hiina on järjepidevalt enda vastast kriitikat maha surunud. Tihtipeale leitakse, et Hiina käitumise kritiseerimine ei ole sellele järgnevaid majanduslikke või poliitilisi raskuseid väärt. Selle enesetsensuuri tulemus on see, et Hiina võib jätkuvalt varjata enda inimõiguste rikkumisi ja geopoliitilist vaenulikkust. Selle asemel näeb vähem asja süvenev auditoorium läänemaailmas riiki, mis võitleb edukalt koroonaviirusega ja aitab teisi viiruse poolt laastatud riike.