Eestis ei ole praegu majanduskriisi, suured probleemid hakkavad kätte jõudma alles sügisel muu maailmaga seotuse tõttu, ütles Tarmo Jüristo Kuku raadio saates «Poliitikaguru». Omavaheliste seoste puhul tasub läbi mõelda, mida tähendab Eesti majanduse ja eriti põllumajanduse jaoks see, kui toodang muutub võõrtööjõu puuduse tõttu kallimaks.

Eesti puhul tundub praegu, et üldine arvamus ei pea koroonakriisi kuigi suureks ning tundub, et kogu jama läheb kohe mööda, kohvikud tehakse lahti ning normaalne elu taastub, mõtiskles Praxise juht Tarmo Jüristo. Tema sõnu on Eesti probleemiks varasemate majanduskriiside pealt hinnates ennekõike see, et me oleme väike ja avatud majandus. 

«See tähendab, et muu maailma šokid jõuavad siia kohale vahetult, ilma et meil oleks väga suuri võimeid sellele reageerida ja ilma, et meil oleks suuri puhvreid,» ütles Jüristo. Ta rõhutas, et praegu Eestis majanduskriisi veel ei ole. On esimene šokk kiirelt pihta saanud sektorites, nagu turism ja teenindus. Aga kui vaadata, miline olukord on mujal, samuti Euroopa majanduse jahtumise tõttu, hakkavad suured majandusprobleemid koitma alles sügisel.

Konkreetsemalt on majandusprobleemidest olnud esil ajutise võõrtööjõu küsimus, mida viimasel nädalal ilmestas maasikakasvatajate avalik kiri põllumajandusministrile Arvo Allerile. 

Ainuüksi maasikakorjajad ei hukuta Eesti rahvusriiki, aga kui maasikad jäävad põllule, siis see ei tähenda hukku ja hävingut ka Eesti majandusele või isegi mitte põllumajandusele, nentis Jüristo. Välistööjõu ja tööjõu vaba liikumise probleemistiku taga on tema hinnangul siiski EKRE soov välistööjõudu piirata, mitte meetme otstarbekus koroonaviiruse tõrjumisel. Ta tõstis esile riigikogu esimehe Henn Põlluaasa reedest väljaütlemist, et põllumehed peavad ümber mõtlema oma äriplaani, kui nad ei suuda Eesti inimestele sobivat palka maksta.

Jüristo ütles, et see on mõte, mis väärib lõpuni mõtlemist. Ta meenutas, et sama probleem oli Kreenholmi manufaktuuri kinnipanekul, kui lihttöö tegijatele ei suudetud kõrgemat palka maksta, sest konkureeriti Pakistani ja Bangladeshi tekstiilivabrikutega. Kui põllumehed hakkavad äriplaane ümber tegema, siis võib selguda, et suurt hulka tegevusi ei anna Eestis enam teha, mis praegu on võõrtööjõu baasil tehtavad. 

See omakorda nõuab läbimõtlemist, mis asemele tuleb, sest Ukraina töötajatest sõltub terve hulk järgmisi kõrgemapalgalisi töökohti põllumajanduses ja teistes sektorites, arutles Jüristo. Mida tähendaks see Eesti ehitushindadele ja kinnisvara kättesaadavusele, kui tööjõule tuleb hakata maksma sama tasu kui Soomes? Ta kutsus üles Põlluaasa mõtet lõpuni mõtlema valijaid, kes tahavad korterit osta või kas või suvel maasikaid osta.

Poliitikavaatleja Andreas Kaju märkis, et tegemist on inimestega, kes tulevad teistest riikidest ajutist hooajatööd tegema ning selletõttu lähevad mitmeks kuuks oma perekondadest eemale. Selle poolest erinevad nad alalisest odavast võõrtööjõust. «Ma kindlasti printsiibis ja filosoofilises plaanis olen hakanud võõristama mõtet, et absoluutne tööjaotus üle kogu gloobuse on fenomenaalselt hea asi.»

«Oma toodangu konkurentsivõimelise hinna nimel oleks mõtet sellega tegeleda. Kui see on ajutine tööjõud ja hooajaline tööjõud, siis see pole probleem meile ühiskonnana. Siis me ei impordi endale pikaajaliselt inimesi, kes tulevad teisest kultuurikontekstist, kes räägivad teist keelt ja me paigutamegi nad sotsiaalsesse alumisse kihti tegema odavamat tööd ja arvame, et see on normaalne,» selgitas Kaju, miks ta on skeptiline alalise võõrtööjõu suhtes. 

Saatejuht Tõnis Leht tõi välja, et Ukraina tööliste palgatase on siiski paljudel juhtudel Eesti tasemega võrreldav, küll aga on nad valmis tegema rohkem töötunde. Nendes tingimustes on ukrainlasi Eesti põllumajanduses tema hinnangul vaja küll. 

Kaju ütles, et ajutine tööjõud ei ole Eestis lihtsalt kolmandatest riikidest odava tööjõu sisse importimine, vaid sellega lahendatakse probleemi, et meil füüsiliselt ei ole inimesi. Küsimus polegi selles, kas inimesed tahaksid teha põllumajandustöid, vaid et meil pole juba mõnda aega olnud võimekust hooajaliselt suuremat intensiivsust ära katta.