Endised ajakirjanikud Rein Lang ja Väino Koorberg võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» vaatluse alla väliskorrespondentide seisu Eesti meediamaastikul. Langi sõnul on ERRil kohustus korrespondente pidada ning nende töö kaudu avada välisuudiste tausta. Mõistlikuks ressursikasutuseks võiks ERR näiteks Eurovisiooni asendada korrespondendiga Pekingis.

Täna on Eesti meediakanalite seis väliskorrespondentidega pehmelt öeldes nutune, kirjeldas endine poliitik Rein Lang. Erameedial korrespondente praktiliselt ei ole. Jaanus Piirsalu kirjutab Postimehele Ukrainast ja Venemaast, aga Langi ja Koorbergi teadmiste kohaselt elab ta hoopis Luksemburgis. Rahvusringhäälingul ei ole mitte õigust väliskorrespondente pidada, vaid kohustus, märkis Lang. 

ERRil on Epp Ehandi Brüsselis, kelle tööd Lang kiitis. Ehandi on osanud Eesti huvilisele ära seletada asju, mida nad CNNi või BBCd vaadates teada ei saaks, mis on Langi sõnul väliskorrespondendi peamine funktsioon. Moskvas töötab Anton Aleksejev, kes Langi sõnul saab ligi teadlastele ja sotsioloogidele, aga mitte poliitikutele. Washingtonis on ERRil korrespodendent Maria-Ann Rohemäe näol, ent Langi hinnangul ei paku Rohemäe rohkem tausta kui Ameerika uudistekanaleid lugedes võib saada. 

Väino Koorberg ütles vastu, et suurtes riikides ongi keeruline laia ulatust saavutada. Ta viitas  möödunud nädalal avaldatud persooniintervjuule Epp Ehandiga, kus tuli välja, et Eesti on nii väike riik, et paljudel juhtudel peaksime väga imestama või imetlema, kui meil üldse õnnestub jalga ukse vahele saada. Brüsselis on see lihtsam kui suurtes föderaalriikides nagu Venemaa ja USA, sest ELis on Eesti üks liikmesriik teiste seas. Koorberg meenutas, et kunagine Õhtulehe korrespondent Moskvas Igor Taro oli tihti öelnud, et intervjuu saamine ei sõltunud mitte reporterist, vaid poliitilisest konjunktuurist ning intervjuu tuli siis, kui seda anda sooviti.

Lisaks Washingtonile, Moskvale ja Brüsselile peaks ERRil olema korrespondent ka Hiinas, ütles Lang. Ajakirjanduslikku vaadet Hiina ühiskonda ning Pekingi võimukoridoridesse oleks Eestile hädasti vaja. Arvesse tuleb siiski võtta, et Hiinas on see töö veel märkimisväärselt kallim ja kultuuriliselt keerulisem kui USAs. Koorberg nõustus, et Hiinas toimuva mõistmist ja koju toomist on vaja. Seda enam, et Eestis avaldatud välisuudised toetuvad paljuski agentuuriuudistele. 

Tema hinnangul ei olegi väliskorrespondendi ülesanne teha ära intervjuu Donald Trumpi või Vladimir Putiniga, sest poliitikud räägivad ikka üht ja sama. Selle asemel peaksid korrespondendid õhust korjama olustikku, mis toetab ja avab agentuuriuudiseid. Näiteks Jaanus Piirsalu näitab inimeste elu kaudu, mis toimub Venemaal. Koorberg tunnustas veel Ragnar Kondi, kes suure missioonitundega kajastab Lätit. 

Lang möönis, et erameedial ei ole täna võimekust kulutada 150 000 eurot, et saata väliskorrespondent võtmeriikidesse. Küll aga peaks tema sõnul uued ERRi nõukogu liikmed ehk härrased Priit Hõbemägi, Peeter Espak ja Viktor Trasberg vaatama kriitiliselt otsa rahvusringhäälingu ressursikasutusele. Kas ja millisel määral peaks ERR väliskorrespondentide tööd edendama, on nõukogu otsus. 

«Rahaga saab seda teha, ilma rahata ei saa. Seda on muide tõestanud ringhäälingu tegevus Eurovisiooni vallas,» sõnas Lang. Koorberg ütles, et ta ootaski, kas Lang teeb ettepaneku vahetada Eurovisioon ühe Pekingi korrespondendi vastu. See oleks mõistlik, arvas Lang. «Eesti rahva jätkusuutlikkuse ja mõistlike poliitiliste otsuste saamiseks oleks see igal juhul mõistlik rahapaigutus,» selgitas ta. 

Lang pidi siiski tõdema, et ta annab endale aru, et seda ei juhtu mitte kunagi.