Nafta.

FOTO: LUCY NICHOLSON / REUTERS

Donald Trumpil on ennatlik rõõmustada «tuhandete» naftamajandusega seotud töökohtade säilimise pärast USAs, sest OPEC+ riikide naftakokkulepe on ebakindlal alusel, kirjutab faktikontrolli toimetaja Vikki Perijainen.

Naftariigid vaevlevad praegu erakordses kitsikuses. Brenti toornafta hind oli jaanuaris 63 dollarit barreli kohta, kuid praeguseks on hind langenud 29-le dollarile. Vaesuses Venezuela müüs mõni aeg tagasi naftat 14 dollari eest. Mõned naftafirmad on sattunud olukorda, kus nafta hind on lausa negatiivne, mis tähendab, et klientidele makstakse peale, et naftast lihtsalt lahti saada. Paljude riikide naftahoidlad on ääreni täis – iga tanker, hoone, vaat ja rong on täidetud. Siiski tuleb naftat juurde ja juurde ning ometi pole seda kuhugi panna. Kuidas see juhtus?

Naftakriisi kõige suuremaks põhjuseks on koroonaviirusest tulenev majanduslangus. Lennukeid lendab vähem, autod seisavad garaažides, tehased on suletud. Prognooside kohaselt langeb aprilli jooksul nõudlus nafta järele kolmandiku võrra. Ometi pole nõudluse langus ainuke põhjus, miks hinnad on nii madalad. Tavaolukorras saab naftat eksportivate riikide ühendus OPEC, eesotsas Saudi Araabiaga, mõjutada naftahindu läbi toodangu suurendamise ja vähendamise vastavalt vajadusele. Kolm aastat tagasi jõudsid OPEC ja Venemaa kokkuleppele vähendada toodangut ja hoida hinda seeläbi võrdlemisi kõrgel. Märtsis kohtusid vanad liitlased uuesti, kuid Venemaa ei olnud enam nõus oma toodangut vähendama ja pikka aega kestnud kokkulepe kukkus läbi. 

Kuna OPEC uuele kokkuleppele ei jõudnud, oli selle liikmetel alates aprillist vabadus toota nii palju naftat, kui nad tahtsid. Saudi Araabia, lootes Venemaad tagasi läbirääkimistele meelitada, hakkas müüma erakordsetes kogustes. Kõik kraanid keerati lahti ja naftat sadas nagu oavarrest. Müüdi nii toodangut kui ka seda, mis oli hoidlates. Järgnev hinnalangus oli pretsedenditu.

Nii jõudsime eelmisesse nädalasse: paanika, segadus. Venemaa vajab uut kokkulepet, kuid ei ole võimeline toodangut vähendama ega võimeline tunnistama, et Saudi Araabia strateegia töötab. Saudi Araabia hakkab omakorda mõistma, et nende strateegia ei ole jätkusuutlik. USA president Donald Trump kardab, et madalad naftahinnad jätavad tööta kümned tuhanded naftasektori töötajad, kellest suur osa elab presidendivalimistel tähtsates osariikides. Trumpi eestvedamisel korraldatatigi uued läbirääkimised OPECi, Venemaa, USA ja mitme teise naftariigi vahel. Tulemuseks on eelmise nädala lõpus avaldatud kokkulepe.

OPEC+ ja USA kokkuleppe alusel peavad leppe osalised mais oma toodangut vähendama. Kõigi peale kokku väheneb toodang 9,7 miljonit barrelit päevas, mis on 10 protsenti kriisieelsest tootmismahust. See on kõige suurem toodangu vähendamise lubadus OPECi ajaloos. Venemaa, kes lahkus eelnevast kokkuleppest lootusega, et suudab Saudi Araabiat vabas konkurentsis trumbata, pidi tegema häbimaigulised tagasisammud. Mõlemad riigid vähendavad toodangut, kuid kuna Saudi Araabia oli tõstnud tootmismahtu enne kokkulepet, on nende tagasiastumine oma kriisieelsest mahust Venemaaga võrreldes palju väiksem.

Pärast kokkuleppe sõlmimist said naftafirmad veidi kergemalt hingata. Naftakriisi poliitiline pool sai lahenduse, ent Brasiilia naftafirma Petrobras esimehe sõnul on OPEC+ ja USA läbirääkimised «tähtsusetud», sest ükski kartellikokkulepe ei suuda peatada nõudluse langust. Nõudlus langeb rohkem, kui OPEC+ on võimelised toodangut vähendama. Need nafta hoiukonteinerid, mis praegu veel täis pole, on maiks tõenäoliselt täidetud. See tähendab, et isegi vähendatud naftakogus ei pruugi leida ostjat.

Lisaks tekib küsimus osapoolte kokkuleppest kinni hoidmise tõenäosusest. Iraak, mis on OPECi liige, on olnud ajalooliselt ebausaldusväärne partner. Nad on korduvalt suurendanud toodangut vastupidiselt OPECi kokkulepetele. Osaliselt on probleem poliitiline, nimelt asub suur osa Iraagi naftaväljadest kurdide autonoomses piirkonnas. Nõrk Bagdadi valitsus ei ole alati võimeline survestama kurde toodangut vastavalt OPECi kokkuleppele vähendama. Samas on võimalik, et tegu on vaid mugava ettekäändega. Iraagi valitsus sõltub tugevalt naftatulust ja võidab sellest, et teised riigid vähendavad toodangut ja nemad mitte.

Teine probleemne riik on Venemaa. Eelnevas kokkuleppes Venemaa ja OPECi vahel murdis Venemaa oma sõna. Igal aastal lubasid nad vähendada toodangut, ent igal aastal see hoopis tõusis. Osaliselt on Venemaa puhul tegu tehnilise probleemiga. Vene naftasektori eksperdi Mihhail Krutihini sõnul on kokkuleppe kohane tootmismahu vähendamine saavutamatu. Vajaliku kärpe tegemiseks peaks Venemaa sulgema umbes 30 000 naftapuurauku, mis ei ole lihtne. Puuraukude sulgemise tagajärjel võivad nad täituda parafiiniga või külmuda. See tähendab, et paljud suletud puuraugud ei pruugi enam kunagi kasumlikud olla. Isegi Putinile lähedased naftaparunid tunnistavad, et kokkuleppe jälgimine on lootusetu. Lukoil esimehe sõnul on Venemaa võimeline vähendama oma tootmismahtu maksimaalselt 300 tuhat barrelit päevas. OPECi kokkulepe nõuab päevas 2,5 miljoni vähendamist.

Siiski tuleb nentida et OPEC+ ja USA leppe eesmärk ei olnud mitte normaalsete hindade taastamine, vaid pigem täieliku krahhi ärahoidmine. Kui eelmisel nädal oli kaks probleemi – majanduslik ja poliitiline – siis sel nädal on üks neist lahendatud või vähemalt edasi lükatud.