17+1 koostööformaat Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel jätab väiksematest partneritest mõneti infantiilse mulje, keda Hiina siis suure õpetajana peab juhendama. Formaadi loonud Hiina aga ei osanud oodata, et partnerid tõepoolest hakkavad omavahel Hiina-suunalist poliitikat koordineerima, ütles Aasia uuringute koja teadur Liisi Karindi Kuku raadio saates «Välismääraja».
Esialgu oli tänane 17+1 ehk Kesk- ja Ida-Euroopa riike ning Hiinat koondav programm 16+1, vahepeal on liitunud Kreeka. Kui see formaat 2012. aastal loodi, siis riikidega liigselt läbi ei räägitud, kes, mis alusel ja miks sinna kuuluma peaks, meenutas Karindi.
«See oli Hiina enda nägemus Kesk- ja Ida-Euroopast, keda ta formaati pani. Ühine nimetus, mille järgi Hiina meid välja valis, oli post-kommunistlik taust. Ju siis Hiina eeldas, et see taust on midagi, mis annab meile ühise identiteedi. [Hiina] nägi meid homogeense piirkonnana sellel ajal,» selgitas Karindi. Ta täiendas, et Hiina on asjajamise jooksul ise ka õppinud, et regiooni riigid on siiski väga erinevad.
See oli aeg, kus Hiinaga koostöö tegemist nähti soodsas valguses. Maailma majanduskasv ning paljude riikide jaoks ka finantsturvalisus sõltus toona Hiinast, tõi välja saatejuht Hannes Hanso. Kuigi Eesti ei olnud rahul, et meid oli jälle postsovetlikuks riigiks tituleeritud, tundus ikkagi mõistlikum programmiga kaasa minna. Hiina kasutas 2008. aasta finantskriisi väga edukalt enda maailmapäästja kuvandi loomiseks, mõtiskles Karindi.
On märgata, et tegelikult on raske eristada, milliseid koostöötegevusi on alustatud 17+1 formaadi raames, mis oli olemas juba varem ning nüüd on formaati pandud, et asjal ikka sisu ka oleks ning milliseid tegevusi oleks niikuinii tehtud. Karindi tõi võrdluseks Siiditee projekti, millega on täpselt sama lugu.