Hiina pehme jõu kasv valmistab poliitikavaatlejatele üksjagu muret. Ajakirjanduses ringlevate siltide, nagu laenulõksu-, panda- või viimatine maskidiplomaatia taga on aga vähe konkreetset teadmist, kuidas Hiina eri riikides tegutseb. 

Eile avaldati Balti riikide, Balkani ja Kesk-Euroopa Hiina vaatlejate ühingu CHOICE töö tulemusel esimene omalaadne uuring, et Hiina mõjusid täpsemalt hinnata. Üks uuringu autoritest, Liisi Karindi Aasia Uuringute Kojast, käis «Maailm taskus» saates tühimikku täitmas. 

17+1 formaat on Hiina algatud diplomaatiline formaat endiste sotsialismiriikide koondamiseks, kuhu kuuluvad Balti riigid, Visegrádi riigid, Bulgaaria, Rumeenia ja Balkanimaad. Hiljuti liitus gruppi ka Kreeka. Liisi Karindi meenutas, et alguses oli Hiinal ilmselt kujutluspilt, et tegu on väga ühtse regiooniga. Aja jooksul on nad pidanud oma arusaama Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest korrigeerima. 

Peking on seisukohal, et formaat on apoliitiline ning see on üksnes majanduskoostööks. Samas on Hiina algatanud dialoogi kommunistliku parteiga nii 17+1 formaadi raames tervikuna kui ka üksikute riikidega eraldi. Täpset ulatust on raske hinnata, sest kommunistliku parteiga sõlmitud koostöölepped ei ole avalik informatsioon. Osa leppeid on tuvastatud, kui partnererakond on ise Hiina-meelsusega silma paistnud, selgitas Karindi. Ta võrdles, et Balti riikides oleks kommunistidega sõlmitud koostöölepe täielik tabu, aga mujal ei ole poliitiline maastik nii tundlik.

Eestis pole Hiina tegevus veel suurt skandaali tekitanud. Leedus läks asi teisiti, kui Balti ketti seostati Hongkongi Hiina-vastaste protestidega. Hiina riigimeedia hakkas selle peale levitama väiteid, justkui oleks Balti riikide elanike heaolu Nõukogude ajal olnud märksa kõrgem kui nüüd, iseseisvate riikidena. Leedus läks vahekord konfliktseks, sest Hongkongi protestide pooldajate vastu tulid tänavale Hiina saatkonna ja meediaga seotud inimesed, suursaadikuni välja. 

Karindi siiski ei ole seisukohal, et kogu Hiinaga aetav äri või diplomaatiline tegevus on Euroopa riikidele suureks ohuks. Brüsselist või Lääne-Euroopa suurriikidest võib vahest selline narratiiv kostuda. Ohvrijutu taga paistavad silmakirjalikud kõrvad, kui sakslased ise käivad hea meelega Hiinas äri tegemas. Või kui Euroopa Liidus domineerivad Hiina osas Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia seisukohad. 

Juttu tuleb ka dalai laamast, Tiibetist ja Pekingi survest; Hiina investeeringutest ja laenudest ning kuidas vastupidi ootusi on Hiina suhtes sõbralike Euroopa riikide eksport Hiina hoopis vähenenud, mitte suurenenud. 

Kommentaarid (3)
Copy