Soovitus, et praegu, kriisiajal, kui pea pidevalt mõtteid ja ebaselgust täis, annab muusika kuulamine võimaluse end hetkereaalsusest mõneks ajaks välja lülitada, ei ole ju eriti originaalne.
Kuid jazzpianist ja helilooja Kristjan Randalu soovitab muusikat kuulata mitte niisama muude mõtete taustaks, vaid enne kuulamist mõnes mõttes tühjaks tehtud peaga.
«Just see tühja peaga istumine olekski alustuseks päris hea,» rääkis Randalu KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin.» «Niipea, kui tekib selline tühja pea hetk, on tänapäeval tavaline asi, et võetakse telefon taskust välja. Väga vähe on neid tühja peaga hetki. Ja kui rääkida loomingust, siis need ongi ju eelduseks, et midagi üldse tekitada. Ei saa vaadata telefonist mingit viimast sõnumit ja järgmine sekund hakata lugu kirjutama. Või muidugi saab, aga see ei ole see, minu jaoks vähemalt, kuidas jõuda selleni, mis kusagil endas võib-olla kuskil sügaval on.»
Saates vaatabki Randalu sügavamalt oma loomingu sisse ja räägib, kuidas näeb oma muusikat – jazz'i, mis tema sõnul annab vabaduse, kuid seda kindlasti teatud reeglite sees, sest jazz ei ole ainult vaba improvisatsioon. Ja mis on muusika sõnum, kas selles peabki olema alati kuulajale kohe üks-ühele mõistetav sõnum või peab muusika pigem mõjuma alateadvusele ja siis, hiljem, tekitama uusi mõtteid, ideid?
Kuid ikka ja jälle tuleb saates jutt tagasi muusika kuulamise juurde.
Neeme Raud toob maailma kontserdielus mullu tehtud uuendustest näite: Madonna, pidevalt uuesti sündiv popsensatsioon keelas oma viimasel kontsertreisil täielikult mobiiltelefonid. Kontserdile tulijad pidid telefonid jätma omamoodi «garderoobi,» kust nad need pärast õhtu lõppu kätte said. Ühelt poolt püüdis Madonna nii võidelda sellega, et keegi tema esinemist pildistama ja salvestama hakkaks, ent samas ka sellega, et mobiiltelefonide pidev käepärasus ei segaks kuulajatel kontserdile keskendumist.