​Soovitus, et praegu, kriisiajal, kui pea pidevalt mõtteid ja ebaselgust täis, annab muusika kuulamine võimaluse end hetkereaalsusest mõneks ajaks välja lülitada, ei ole ju eriti originaalne.

Kuid jazzpianist ja helilooja Kristjan Randalu soovitab muusikat kuulata mitte niisama muude mõtete taustaks, vaid enne kuulamist mõnes mõttes tühjaks tehtud peaga.

«Just see tühja peaga istumine olekski alustuseks päris hea,» rääkis Randalu KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin.» «Niipea, kui tekib selline tühja pea hetk, on tänapäeval tavaline asi, et võetakse telefon taskust välja. Väga vähe on neid tühja peaga hetki. Ja kui rääkida loomingust, siis need ongi ju eelduseks, et midagi üldse tekitada. Ei saa vaadata telefonist mingit viimast sõnumit ja järgmine sekund hakata lugu kirjutama. Või muidugi saab, aga see ei ole see, minu jaoks vähemalt, kuidas jõuda selleni, mis kusagil endas võib-olla kuskil sügaval on.»

Saates vaatabki Randalu sügavamalt oma loomingu sisse ja räägib, kuidas näeb oma muusikat – jazz'i, mis tema sõnul annab vabaduse, kuid seda kindlasti teatud reeglite sees, sest jazz ei ole ainult vaba improvisatsioon. Ja mis on muusika sõnum, kas selles peabki olema alati kuulajale kohe üks-ühele mõistetav sõnum või peab muusika pigem mõjuma alateadvusele ja siis, hiljem, tekitama uusi mõtteid, ideid?

Kuid ikka ja jälle tuleb saates jutt tagasi muusika kuulamise juurde.

Neeme Raud toob maailma kontserdielus mullu tehtud uuendustest näite: Madonna, pidevalt uuesti sündiv popsensatsioon keelas oma viimasel kontsertreisil täielikult mobiiltelefonid. Kontserdile tulijad pidid telefonid jätma omamoodi «garderoobi,» kust nad need pärast õhtu lõppu kätte said. Ühelt poolt püüdis Madonna nii võidelda sellega, et keegi tema esinemist pildistama ja salvestama hakkaks, ent samas ka sellega, et mobiiltelefonide pidev käepärasus ei segaks kuulajatel kontserdile keskendumist.

Randalu on taoliste uuendustega vägagi päri.

«Ma väga pooldaksin seda. Ja väiksemas formaadis võiks seda teha näiteks ka siis, kui tullakse külla. Et siis ka – väike korvike esikus ja poetame nüüd telefonid sinna. On ju seni tavaline ka nii-öelda peenemas õhtusöögi seltskonnas, et kellelgi on ikkagi taldriku kõrval ka telefon, mis siis igal vajalikul või mittevajalikul hetkel vilgub või halvimal juhul ka häält teeb. Nii et selles mõttes mulle sellised piirangud väga meeldivad.»

Kristjan Randalu, kes praegusel kriisiajal on küll kodus Eestis, on muidu rahvusvaheliselt väga palju reisiv, esinev, nõutud artist. Tänavu pälvis ta EV kultuuripreemia väljapaistva loomingulise tegevuse eest pianisti ja heliloojana. Esimese eesti jazz-muusikuna on Kristjan Randalul ilmunud album mainekalt plaadifirmalt ECM Records.

Kuula järele Neeme Raua autorisaadet, kus teises saatetunnis oli pikem intervjuu Randaluga ja kõlas ka tema muusika.