Keit Pentus-Rosimannus: meie välispoliitikale on vaja «Eesti meetodit»

Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Milline on välispoliitikas «Eesti meetod», mis tõstab meid väikeriikide kategooriast kõrgemale, küsib Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ja varasem välisminister Keit-Pentus Rosimannus.

Kas te teate, mis on «Macroni meetod»? Nii nimetatakse välispoliitika ringkondades seda, kui riigijuht esineb pidevalt uute Euroopa Liitu jõulisemaks ja tõsiseltvõetavamaks tegevate initsiatiividega, dikteerides sellisel moel nii rahvusvahelise arutelu fookust kui tempot. Tema algatused ei pruugi kõigile meeldida, aga nende üle tekib vaidlus ja arutelu, sest punktid, mida hoogsalt ideid välja pakkudes vajutati, ongi haiged ja vajavad üht või teistpidist lahendust.

Täna arutas Eesti parlament riiklikult tähtsa küsimusena Eesti välispoliitilisi eesmärke. See on igakevadine arutelu. Kuulsime välisministri ettekannet, kus on kenasti üles loetletud aasta olulisemad tegevused. Kuulsime ka küsimusi, mis viitavad viimastel aastatel eriti teravalt häirima hakanud sise- ja välispoliitika põimumisele, valitsusest tulevale mitmele paralleelsele välispoliitikale, mis omavahel tihti vastuolus. See kõik on oluline.

Olulisem veel on sisuliselt arutada selle üle, milline saab ja peab olema välispoliitikas «Eesti meetod», mis tõstab meid väikese riigi kaalukategooriast jälle kõrgemale. Milliseid lahendusi me pakume Euroopa Liidu ees olevatele muredele? Mida arvame ja kuidas suhestume Hiina grandioossesse Vöönd ja Tee initsiatiiviga, mis pole enam ammu pelgalt raudteeinvesteeringu projekt, vaid seisab nii Hiina pakutava interneti kui nende valuuta levitamise eest?

Olulisem veel on sisuliselt arutada selle üle, milline saab ja peab olema välispoliitikas «Eesti meetod», mis tõstab meid väikese riigi kaalukategooriast jälle kõrgemale.

Kuulen juba elukutselisi skeptikuid ütlemas, et «Eestit ei saagi Prantsusmaaga võrrelda» ja «me peame aru saama, et olemegi väikesed...» Tore-tore. Näiteks Eestist oluliselt väiksemast Luxemburgist pärit poliitik juhtis just viis aastat Euroopa Komisjoni ja kuni aastani 2014 oli maailma võimsaima kaitsealliansi NATO peasekretär taanlane, andes ameti üle norrakale. Pidev mure, et kas väikeriik ikka võib ja kas on kohane, on kinni eelkõige peas. 

Oli tavaline aasta. Rahutu.

Mis viimase aasta jooksul maailmas muutunud on? Pikalt manatud järgmine majanduskriis laseb ennast veel oodata. Euroopa Liit on jäänud ühe olulise liikme võrra kõhnemaks. Hiina on kasvatanud haaret Aafrikas ja proovib seda jätkuvalt teha ka Euroopas. Ameerika Ühendriigid näitasid nende riigi vastu rünnakut kavandanud Soleimani tapmisega Iraanis, et jutud suurriigi kookonisse tõmbumisest on lihtsalt jutud ja kui vajadus nõuab tegutsemist, ollakse selleks valmis. 

Võidujooks tehisintellekti arendamisel ja kasutamisel käib. Küberrünnakud kasvasid, Euroopa Liit sai seadusandliku võimaluse kehtestada nüüd küberrünnakutele vastusena ka sanktsioone. Hong Kongis juunis alanud protestid arenesid massiivseks liikumiseks. Ukrainas jätkus sõda. Venemaa nägi üle aastate tänavatel tõsiseid meeleavaldusi. 

Maailma suurim vihmamets Amazonas põles. Lõuna-Aafrika võitles karmi põuaga. Ajaloo kuumim suvi ja veepuudus kasvas Austraalias üle seninägematuks põlenguks. Miljonid inimesed 150 erinevas riigis tulid tänavatele, et nõuda kliimamuutuste vastu reaalset tegutsemist. 

Üks mu varasem kolleeg Euroopa Liidu välisministrite laua tagant ütles, et oli tavaline aasta. Rahutu maailm ongi tavaliseks saanud.

Kui ilm on rahutust ajast udune, peab fookus aga eriti terane ja täpne olema.

Muidugi ei ole kõik need sündmused Eesti jaoks kohe ühtviisi olulised. Kui ilm on rahutust ajast udune, peab fookus aga eriti terane ja täpne olema. Me koduse Eesti püsimine ja parem käekäik on ka 2020. aastal seotud sellega, kuidas õnnestub sisemistes vaevades Venemaad ohjeldada, Euroopat tugevdada ja Ameerikat enda lähedal hoida. Selle viimase peale mõeldes võib olla õige hetk küsida, millal, kus, millises mahus ning millises proportsioonis võrreldes teiste missioonidega Eesti viimati Ameerika Ühendriikidega koos sõjalisel missioonil osaleb? Kuna tegemist on teistest nii poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt võimekaima liitlasega siis kas meie sõjalise partnerluse proportsioon peaks sellele vastama?

Demokraatlik Venemaa

Kas Venemaal on asjad viimase aastaga paremuse poole liikunud? Suure juhi ameti lõppemist järjest paanilisemalt kartev Putin võitleb lähiaastatel ilmselt kõige rohkem kurja mõttega, mis tuletab pidevalt meelde, et kõik jäävad vanaks. Nii valmistub Kreml erinevaid konstitutsiooni muudatusi nuputades ilmselgelt vana režiimi uueks tulekuks. Kas sellega kaasneb uusi ootamatuid liigutusi? 

Meil, vahetutel naabritel, tasub olla nende muutuste suhtes tavapäraselt topelt valvsad ja -terased. Me pikaajaline, rahumeelne poliitika ei peaks sealjuures aga muutuma – meie huvides on kogu aeg olnud ja on ka täna demokraatlik Venemaa, kelle rahvas elaks hästi, vähemalt nii hästi, et tema juhid saaksid riigi vaesuse ja valitsuse saamatuse peitmiseks loobuda sõjatrummide tagumisest. Praegu sellist Venemaad ei paista.

Euroopa Liidu kõige suurem mure?

Euroopa on Eesti jaoks oma pere. Viimase aasta jooksul saanud uue valitsuse ja parlamendi. Aga kui maailmas arutatakse selle üle, kes üleilmselt järjest olulisemat rolli mängib, siis Euroopa Liitu ei kiputa esimese kahena nimetama. Kas sellega on võimalik leppida? Mu arvates mitte. 

Me riigipiiridest väljapoole suunatud tegevus peaks n.ö. kõva julgeoleku kõrval keskenduma just Euroopa Liidu tulevikule. Kas me suudame ennast kokku võtta ja leida need kohad ja asjad, mida Euroopa Liit teeb paremini kui USA või Hiina? Normaalsele inimesele parajalt tüütute euroinstitutsioonide lõputu lihvimise asemel peame keskenduma just nendele teemadele, mis päriselus Euroopat konkurentsis Hiina ja USAga aitavad. Euroopa Liidu siseseid barjääre on endiselt liiga palju. Tõrgeteta toimivaid ühendusi liiga vähe ja need on liiga aeglased.

Miks me peaksime Eesti poolt igaks juhuks vaikselt ja vagusi ootama, kui Euroopa tuleviku üle alanud arutelul teised mingi ettepanekuni jõuavad?

Innovatsioonis tahaksime olla liidrid, aga erinevates EL liikmesriikides töökohtade loomine, uuendusliku ettevõtlusega tegelemine on lõputu võitlus erinevate nõuete, reeglite ja bürokraatiaga. Kus on see uks praegu on, kust sisenedes avaneb korraga 27 riigi turg? Pole olemas. Ja see on pärisprobleem. Miks me peaksime Eesti poolt igaks juhuks vaikselt ja vagusi ootama, kui Euroopa tuleviku üle alanud arutelul teised mingi ettepanekuni jõuavad? Miks ei ole Eesti ise kokku pannud ambitsioonikat, innovatsiooni toetavat Euroopa tulevikku puudutavat ettepanekut? ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks suutsime tänu Eesti diplomaatide supertööle saada, aga ELi tuleviku teemadel peavad riigijuhid õigeks hoida pigem agressiivse vaikimistaktika joont? Kui keegi arvab, et see võikski olla «Eesti meetod», siis tasub edasi mõelda. 

Üks valdkond, kus Euroopa on otsustanud liidriks kujuneda, on kliimamuutustele vastu hakkamine. See pole mingi abstraktne kujund. See on reaalsed töökohad, tehnoloogia, teadus, uudsed tooted ja teistmoodi eluviis. Kui Euroopa tahab olla keskkonnateemadel maailmas number 1, siis miks ei võiks Eesti seada oma eesmärgiks olla keskkonnateemadel, uue tehnoloogia teemadel Euroopas number 1? Pole reaalne? Aga kas 25 aastat tagasi digivaldkonnas Euroopa number üheks saamine oli?

«Eesti meetod» peab olema julge, sisukas ja läbimõeldud initsiatiiv igas küsimuses, kus meie oleme osa lahenduse ja plaani pakkujatest, osa vastutajatest. Kui palju on neid teemasid, kus me ühises maailmas mingit vastutust ei oma?