Spordi elutööpreemia pälvinud Peeter Mardna kirjeldas Kuku raadio saates, et sõudmise alaliidus tehti spordi toetuseks kõik, mis võimalik, kuid ressursipuuduse tõttu tuli sein siiski ette.
Mardna tunnistas, et loobus 2001. aastal sõudmise alaliidu presidendi kohalt, sest tal polnud käsutada selliseid materiaalseid ressursse, mille abil oleks olnud võimalik sõudesporti edendada.
«Sport vajab raha. Sport vajab toetust. Ainult teadmiste ja ilma rahalise toetuseta seal midagi teha ei ole,» ütles Mardna.
Saatejuht Meelis Atonen tõi esile, et sõudeinimeste sõnul oli Mardna ise väga palju panustanud ning ootas, et ka teised seda teeksid. «Mina oma palga kõrvalt sain võtta raha ja panna [sõudmisesse] sisse ilma suurt kära tegemata,» viitas Mardna tagasihoidlikult, et tema ametikohad võimaldasid tal kodanikuühiskonda arendada.
Mardna sõnul võiks eesti inimesed sporti rohkem toetada. «Ma arvan küll, et Eestis on suhteliselt palju rikkaid inimesi, kes ostavad endale jahte ja lõunamaades villasid. Kui nad 5–10 protsenti oma aastasissetulekust paneksid meie sporti noorte abistamiseks, siis me oleksime hoopis teisel tasandil. Me ei jõua kõiki oma teenitud vahendeid ise ära süüa ja ise ära elada, peame mõtlema ka teiste peale, kes seda vajavad. Aga vist eriti palju selle mõtte järgijaid meil Eestis ei ole. Kõik mõtlevad kõigepealt iseendale.»
Atonen tõi välja, et ka Jüri Jaanson on tagantjärele vaadates öelnud, et kui Peeter Mardna juhtis alaliitu, siis sõudmise heaks tehti kõik, mis võimalik.
«See oli hea, et sellel ajal ei olnud korruptsioonivastast võitlust. Siis ma oleksin ammu vangis olnud selle aja tegevustega ja mida me Jüri [Jaansoni] aitamiseks oleme teinud,» ütles Mardna. Ta kirjeldas näiteks aega, kui Meremeeste haigla juhataja lubas Jaansonil kasutada haigla barokambrit kõrgrõhu all taastumiseks. «Kas see aitas või mitte, seda me ei tea. Vähemalt psühholoogiliselt aitas,» arvas Mardna.