Aimar Altosaar: Ida-Virumaa seaduslikud peremehed
/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
28. jaanuar 2020, 01:00
Ida-Virumaa on teinud veerandsajandi jooksul märkimisväärse arengu. Liiga tihti räägitakse sealse elanikkonna vähenemisest, mis on olnud ajaloolistel põhjustel dramaatilisem kui teistes maakondades, ning keskmisest kõrgemast töötuse määrast.
Kunagisest tossavate korstnate, tuhamägede ja võõrapäraste töölisasulate maast on saanud heade majutus- ja söögikohtadega populaarne turismisihtkoht, kus veedab oma puhkepäeva ka järjest rohkem eestlasi. Maakonna nägu kujundavad ka Sillamäe uus sadam ja uuenenud Silmet, üle maakonna asutatud tööstusparkide võrgustik tõotab uut hingamist ja töökohti tööstuses.
Kuid mitme kohaliku omavalitsuse juhtimine on võrreldes 1990. aastate esimese poolega, kui suurte linnade etteotsa said eestimeelsed juhid, teinud hämmastava tagasikäigu.
Kohtla-Järvel teab igaüks, et seal ei otsustata midagi ilma tuntud poliitperekonna algatuse või toeta. Sealt sai tuule tiibadesse munitsipaalteenuseid pakkuv ettevõtja, kes korraldab seal kõike tänavate koristusest prügimajanduseni. Kunagisest põlevkivimaa pealinnast rammu kogunud mehest hakkab nüüd saama peremees järjest suuremas osas maakonnast.
Mitmete kohalike omavalitsuste juhtimine on võrreldes 1990. aastate esimese poolega teinud hämmastava tagasikäigu.
Jõhvis, mis oli alles mõne aasta eest üks eeskujulikumaid maakonnakeskusi julgete uuenduslike algatuste ja projektidega, räägib igaüks, keda kohalik poliitikaelu huvitab, et volikogu ja vallavalitsus ei tee midagi enne, kui pole käinud ühe naaberlinnast hoo sisse saanud prügiärimehe kodus nõu pidamas. Keskerakonna juhitud omavalitsus on teinud poliitilise puhastuse munitsipaalasutuste juhtide seas, vahepeal valla juhtimisega tegelenud kohalik poliitik klaarib oma peresuhteid linnapildis kaugele nähtaval reklaampannool. Ida pool harjumuspärase politikaanliku kultuurituse laine on laksudes löönud linnas ja vallas uppi eestiliku poliitikaelu niigi hapra ülesehituse.
Narva, mille arengule ja elanike heaolule oleks tõusuhoogu andnud Euroopa kultuuripealinna roll, on takerdunud kohalike mõjuvõimsate persoonide tahtesse, kelle huvides ei ole lasta ajaloolisse piirilinna liiga palju euroopalikkust. Linna niinimetatud seaduslikud peremehed satuvad oma seadusvastase tegevuse tõttu tihti kohtu alla, neist viimatine kannab praegugi alles kehtivat karistust. See aga ei takista peremeest oma hoobade kaudu linnaelu edasi mõjutamast.
Õnneks on Narvas ellu kutsutud Tartu Ülikooli kolledž, kuhu kohalike peremeeste käsi ei ulatu. Koos sügisel uksed avanud Kohtla-Järve gümnaasiumi ja Eesti keskvõimu poolt kohapeale toodud asutustega hoitakse üleval lootust, et ka seaduslike peremeeste aeg saab ükskord läbi, nagu on lõppenud nõukogude võim ja keskkonda mürgitav tööstus.